Seekord lugesin läbi raamatu “Krabat”,
mille kirjutas Otfried Preussler. Mu isa ütles, et sama kirjanik kirjutas ka
“Väikese nõia”, mida olen samuti lugenud. Enne “Krabati” lugemist ei teadnud ma
sellest kirjankust ega raamatust midagi. Kaane järgi ei osanud ka midagi
arvata. Oranž kaas ühe pildiga ei avalda raamatu sisu kohta minu meelest suurt
midagi.
Tegelikult rääkis raamat ühest poisist,
Krabatis, kes satub vanasse veskisse ja hakkab seal nõiakunsti õppima. Krabat oli 14-aastame orb. Salapärastel
kurjadel jõududel õnnestub peaaegu hävitada nii loo peategelane kui ka tema
sõber. Kuid sõprus ja armastus aitavad Krabatil võidelda ning lõpuks taas leida
inimliku elu mõtet. Ta oli tegelane, kes jättis mulle väga sügava mulje. Ta
muutis maailma võideldes kurjade jõududega tarkuse ja armastusega. Veskipoistel
oli raske ja karm elu. Mul oli nendest väga kahju.
Tegemist oli seiklusraamatuga. Mõnedes
kohtades oli raamat nii õudne, et vaatasin mitu korda enda ümber, kas keegi mind
jälgib. Raamat oli põnev ja kaasakiskuv. Seda oli raske käest panna.
Raamatut lugedes juhtus minuga üks
hämmastav asi. Eile lugesin üsna hilja õhtul veel “Krabatit” ning vaikselt
hakkasid siis silmad kinni vajuma. Panin raamatu kinni ja jäin magama. Unes nägin,
et ma muutusin rongaks ning lendasid ringi. Äkki hakkas mind taga ajama suur
kotkas. Minuga juhtus kõik täpselt samamoodi nagu Krabatiga. Sellist asja pole
minuga veel kunagi juhtunud.
Raamatut lugedes mõtlesin, et sellest
raamatust saaks hea etenduse või filmi. Otsisin internetist ja avastasin, et 2008.
aastal lavastas saksa režissöör Marco Kreuzpaintner filmi “Kratt”. Film on
joosknud ka kinos Artis. Kahju, et ma seda näinud ei ole, aga kui võimalus
tekib, siis vaataksin kindlasti.
Raamatu sõnakasutus oli kerge, ainukesed
keerulised asjad olid inimeste nimed, aga need said ka ruttu selgeks.
Ausalt öeldes ei aimanud, et raamat lõpeb
hästi. Mustad jõud said võidetud.
Igatahes soovitan seda raamatut
kindlasti. Nii noortele kui ka vanematele.
