Olime
siin väiksel Eestimaal üsna löödud, kui hommikul ärgates vaatas vastu lumivalge
maa. Mina haarasein selle peale kätte reisiraamatu „Minu Itaalia“, mille
kirjutas Kristiina Praakli. See sobis väga hästi, sest plaanime kevadvaheajal
minna reisile Rooma. Kahjuks oli Roomast seal raamatus väga vähe juttu. Samas
olid aga teised Itaalia paigad seal huvitavalt ja põnevalt kirjeldatud.
Raamat
algab Soomest, kus Kristiina oli välistudeng ning armus teise välistudengisse
Andreasse. See kokkusaamine viiski ta Itaaliasse kuna sealt oli pärit Andrea.
Ja nii see lugu edasi läkski. Suur segadus oli juba ainuüksi elamisloa
taotlemisega. Samuti oli Kirstiinal raske kohaneda itaallastega ja üleüldse oli
tal seal palju sekeldusi ja seiklusi.
Kui
raamatu kätte võtsin, siis köitis mind kohe raamatu kaanel olev lause: „Kõige
kirglikum ja kaootilisem“. Ilmselt oli kirjanik ühe lausega väljendanud oma
arvamust Itaaliast. See kirglikkus tuli raamatust väga hästi välja. Itaallased
teevad kõike südamega, neil on kindlad reeglid, mitte küll kokkulepitud, kuid
millest kõik kinni peavad. Nad on minu meelest üks kõige tundlikum ja avatum
rahvas terves Euroopas. Kõige tulisemad on itaallased oma toidu suhtes. Neil on
tähsal kohal ka jalgpall, mis on tihti üheks suuremaks jututeemaks.
Ausalt
öeldes pidin meelde tuletama, mis tähendab kaootiline. Kui keegi veel ei tea,
siis kaootiline on korratus, segamini olev, korrapäratu. Inimesed, mina kaasa
arvatud, võivad küll arvata, et Itaalia on kaasaegne, ilus ja moodne, kuid mis
toimub itaallaste enda hulgas, seda võibki seletada ainult ühe sõnaga. Kaos.
Itaalial on raskusi oma riigi ülevalpidamisega ning osad nende elukorraldused
on lihtsalt absurdsed. Ega kirjanik selle koha pealt ennast tagasi ei hoidnud.
Nimetas Itaaliat kõige rassitlikumaks riigiks ja ausalt öeldes eks ta oli ka. Raamat
oli välja antud aastal 2009 ja loodan, et nüüd on see olukord paranenud.
Raamatut
lugedes pidi väga hoolikalt keskenduma, sest jutt oli osades kohtades päris
raske ja sõnakasutus oli üsna keeruline.
Kristiina
kirjutas, et Itaalia elu kirjapanemiseks ei jätkuks ühest raamatust. Sain
tõesti väga palju teada. Ta tundis itaallaste vastu samasugust lähedust nagu
eestlastegi suhtes.
Raamat
Itaaliast aitab hästi mõista itaallasi ja annab hea ülevaate elukorraldusest
Itaalias. Kel huvi tärkas, siis lugege.
Viimasel
kuul olen läbi lugenud veel kaks raamatut, mida ma soovitan soojalt „Miss
Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ Ransom Riggs ja „Süü on tähtedel“ John
Green.