Suvi on möödas ning sellepärast
on aeg teha sissekanne loetud raamatutest. Õnnestus lugeda päris mitu raamatut.
Parimad neist olid „Ime“ ja „Ootamatu võimalus“. Siin minu kokkuvõte.
„Kõik on mõeldav“ on Stephen
Kingi esimene lühilugude kogumik aastast 1993. See koosneb 14 süngest, ihukarvu
tõstvast õudusloost. Lood on kõik väga erinevad, kuid samas ka nii sarnased oma
õuduse, ulme ja müsteeria poolest. Samuti leidus iga loo alguses või lõpus pisike
jutuke loo valmimise kohta. Osad lood olid minu jaoks pisut igavad ja venivad.
Sellepärast lugesin raamatut ka üsna pikalt. Üldmuljes meeldis mulle raamatu
vapustamapanev žanr väga.
„Ime“ R. J. Palacio
August sündis moondunud näoga ja sellepärast pole ta veel
koolis käinud. Raamatus astub ta Beecheri erakooli viiendasse klassi. Terve
raamat oli algusest lõpuni väga südamlik, natuke lapsik, kohutavalt naljakas,
kuid samas ka kurb. Üldiselt ei meeldi mulle väga heade lõppudega raamatud, kus
hea võidab kurja jne. On väga väheseid raamatuid, kus ma loodan, et raamat lõppeks
õnnelikult.
„Ime“ oli just selline raamat, mille lõpp pani rahulolevalt ohkama.
Mulle väga meeldis ka see, et autor ei pannud raamatusse ühtegi pilti, mis näitaks
millise näoga August tegelikult oli. Nii sain palju oma kujutlusvõimet
kasutada. „Ime“ oli minu üks suvine lemmik, millest mõtlesin veel kaua. Ta mõjus
mulle kuidagi helgelt. Lugu iseenesest oli lihtsameelne, kuid mis selle
eriliseks muutis, oli just selle sisu ja moraal.
„Ootamatu võimalus“ J. K. Rowling
Väike Pagfordi alev on vapustatud, kui neljakümneaastane
Barry ootamatult sureb. Barryst jääb maha koht vallavolikogus. Sellele kohale
korraldati valimised, mis andis suure tõuke seni suurimale sõjale vallas. Ma
valisin selle raamatu üsna kohe pärast Harry Potteri viienda osa lugemist, sest
ka selle autor on Rowling. See on tema esimene raamat, mis on mõeldud täiskasvanutele.
Mis mind üllatas oli see, kui erinevad need kaks raamatut tegelikult olid. „Harry
Potter“ on täis fantaasiat ja palju ulmet. „Ootamatu võimalus“ oli see-eest täiesti
reaalsest maailmast. Raamatus kirjeldati erinevate inimeste igapäeva elu. Iga
peatükk oli erineva inimese silme läbi, mis tegi lugemise omamoodi
keerulisemaks. Pidi täpselt meelde jätma, kes oli kelle isa, kes kelle vend
jne. Esimest korda raamatut lugedes keskendusin ning väga mõtlesin asju just
sellepärast ka läbi. Kõik pered olid väga erinevad ja ükski neist polnud
perfektne. Ja nagu elus ikka, olid põhikannatajad lapsed. Kohati oli see
masendav. Lõpp oli väga ootamatu ja jättis mu tummaks mitmeks päevaks. Olin löödud,
õnnetu ja vihane. Samas soovitan seda raamatut soojalt, sest see oli väga
eluline ja päris keeruline lugeda.
Veel lugesin:
“Harry Potter ja Fööniksi ordu” J. K. Rowling
„Müürililleks olemise iseärasused“ Stephen Chobsky
„Punane nagu veri“ Salla Simukka
„Lahkulööja“ Veronica Roth
