"Õudne Eesti" on kirev
kogumik erinevatest Eesti õudusjuttudest. Selle on kokku pannud hetkel üks
tuntumaid õudusjuttude kirjanikke Indrek Hargla. Kuna kogumikus oli palju
erinevaid lugusid paljudelt kirjanikelt, siis oli raamatus pisikesed tutvustused nende kohta.
Raamatus on 31 lugu. Mina lugesin ära 10.
„Ohvrid“ Jaan Oks.
Jaan Oks on pärilt Saaremaalt ning töötas mitmel pool õpetajana. „Ohvrid“ on
ainuke kild Oksa proosaloomingust, mida saab pidada õudusjutuks. Lugu oli lühike ning tempokas, samas aga pisut
raskesti mõistetav.
„Rõugutaja tütar“ F. R.
Kreutzwald. Kreutzwald on kõikide eestlaste seas kui eepose „Kalevipoeg“ autor.
„Rõugutaja tütar“ on ennemuistsetest juttudest üks kõige jubedamaid. Selles
loos ilmus esimest korda selline tegelane nagu libahunt. Kreutzwaldi lugu oli
üks esimesi, mille läbi lugesin. Minu jaoks ei olnud see nii hirmus, kui ma
alguses arvasin. Lugu tundus pigem muinasjutuline.
„Surm“ Richard Roht.
„Surm“ on pärit Rohu loomingu algusaegadest. Raamatus oli novelli teine trükk.
Lühidalt öeldes oli see lugu surmast ja selle protsessist. Väga pikalt ja
põhjalikult. Loomulikult väga kõhedusttekitavalt.
„Kojutulek“ Liisi Ojamaa.
Minu poolt loetud juttudest oli see ainuke, mis oli spetsiaalselt „Õudne Eesti“
tarbeks kirjutatud. Liisi Ojamaa ise on tuntud peamiselt luuletaja ja
tõlkijana. Alguses oli lugu üsna tavapärase ülesehitusega, pisut meenutas
noortekirjandust. Lõpu poole tegi ta aga kannapöörde ja muutus täielikuks
ulmeks. Hiljem sõpradega arutledes, olid teised sellest jutust samasuguses
hämmingus nagu mina.
„Öö nõiapoes“ Gert
Helbemäe. Helbemäe sündis Tallinnas, ta on töötanud nii ajakirjaniku,
raadiotoimetaja kui ka kuuldemängu autorina. Hiljem elas ta Inglismaal. „Öö
nõiapoes“ tegevuspaik rändab tagasi keskaega ning toimub apteegis. Miskipärast
lõi mulle silme ette raekoja platsil asuv raeapteek, kus olen ise ka sees
käinud. Võib olla seetõttu kõnetas see lugu mind kõige rohkem. Ühesõnaga räägib
lugu apteekrist, keda külastab keset ööd kummaline härra. Ta pärib rohu kohta,
mis muudab surematuks. Järgmine päev mõistab apteeker, et tundmatu külaline tõi
kaasa ühe kõige suurema õuduse - katku. Novellis oli pisut huumorit ning
sõnakasutus oli mõnus ja loetav. Tihti võivad vanaaegsed väljendid
teose keeruliseks muuta. Sel korral mitte. Mulle väga meeldis, et õudus, mis
loo õudusjutuks muudab, oli hiilinud inimeste argiellu. Seal ei olnud ei
vampiire, nõidasid ega libahunte, vaid tavakodanikud, kes kartsid kohutavat
haigust, mis oligi tegelikult keskaegsete inimeste kõige suurem hirm. Ootasin
sarnaseid lugusid rohkem, sest pidasin neid just rohkem Eestiga
seonduvaks.
„Ussid tõusevad õhku“ Jaan
Sarapuu. Sarapuu on sündinud Valgamaal, on töötanud pedagoogina, näitlejana,
metoodikuna. Sarapuule väga omaselt on loo põhikäik looduse kättemaks.
„Metsavaim“ Veiko Belials.
Belialsi lugudest kumab läbi looduslähedust, romantilisust ja ristiusklikust.
„Metsavaim“ oli minu üks järgmisi lemmikjutte kogu raamatust. Kuigi see mulle
väga õudusjuttu ei meenutanud, siis oli lugu hästi siiras ja sarnanes minu
arust ühe kaasaegse filmi „Avatariga“.
„Lodjavahi surm“ Peet
Vallak. Vallak on sündinud Pärnumaal. Proosat kirjutas ta juba keskkoolis. „Lodjavahi
surma“ võib nimetada suhtenovelliks, mis oli järjekordselt väga ootamatu lõpppöördega
ja pisut õõvastust tekitav.
„Suurte kuuskede man“ Juhan
Jaik. Jaik on pärit Võrumaalt. „Suurte kuuskede man“ on võetud „Võrumaa
juttudest“. Lugu räägib liigsest ahnusest ja jällegi looduse kättemaksust.
„Autokrati ebaõnn“ Lew R.
Berg. Berg on varjunime kasutav autor, kes on tänini avaldanud juba kolm
raamatut. Õudusjutte on tal vähe. „Autokrati ebaõnn“ oli mu kolmas lemmikjutt.
See oli üsna lühike, kuid hästi ootamatu ja tabav. Põnevus oli laes juba
esimestest ridadest alates.
Arutlesime Jaanus Vaiksooga
„Õudne Eesti“ lugude üle ja leidsime, et Harglale on iseloomulik selline vorm,
kus jutu sees hiilib see niinimetatud õudus täiesti ootamatult ligi. Seda
tunnust oli tõepoolest kõikides juttudes.
Loetud kogumik ei olnud
siiski päris minu cup of tea, kuid kogemuse võrra olen siiski rikkam.