Kirjand "Prints ja kerjus" ainetel

                         Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Inimene pole kunagi rahul sellega, kes ta on või kus ta elab. See on juba inimloomuses. Kui oled reisil, tekib koduigatsus, kui oled kodus, tahad minna maailma avastama. Kui on soe suvi, ootab inimene paksu lumega talve. Kui sa elad maal, tahad linna, kui sa elad linnas, tahad minna puhkama maale. Ja kui sa saadki linnast maale elama, ei oska sa seal midagi teha ning tahad linna ikka tagasi. Seal oli mugav ja seal oli rohkem sõpru, kes sind tundsid. Nii me jäämegi paremat elu tahtma. Kui me just ei ela muinasjutus, kus lõpp on alati ikka hea.

Noorteoooper “Prints ja kerjus” peategelased olid Tom ja Edward. Tom oli kerjus ja elas prahihoovis. Tema unistuseks oli saada printsiks ja elada uhket elu. Edward oli aga prints, kes unistas vabadusest ja lõbusatest mängudest teiste omasugustega. Nii juhtuski. Nende õnneks olid nad välimuselt väga sarnased ja said oma kohad elus ära vahetada. Prints, kes läks kerjuste sekka, oli alguses põnevil ja uuris uusi asju, kuid keegi ei saanud aru, kes ta tegelikult on ning teda koheldi nagu kõiki teisi kerjuseid -  halvasti ja ebaõiglaselt.

Kuningakojas oli küll palju jõukust, aga samas ka palju ebaausust ja valetamist. Enda arvamust ei saanud avaldada, ilma et su pea maha ei võetaks. Sealsete inimeste tunded ei olnud tõelised. Keegi ei tundnud üksteist täielikult. Seal ei olnud häid sõpru ja armastavat pere. Tom tundis ennast üksildasena. Ta ei osanud kuningakojas ennast kaitsta, ta ei teadnud ohte, mis võivad teda ees oodata. See olukord oli talle võõras ning ta ei osanud õigeid otsuseid teha. Tom aga harjus sellega ruttu ja hakkas nautima puhtust ja uhkust ning tundis sellest isegi lõbu.

Edward nägi maailma prahihoovis viibides hoopis teisest küljest kui varem. Ta nägi, mis seisus on tema alamad, mõistis paremini oma õukonna seaduste julmust ja lubas need tühistada. See oligi hea, et ta sai näha, kuidas valitseda oma riiki paremini kui tema isa.

Tom aga oli lossi mugavusest ja sellega kaasnevast paremast elust nii ära võlutud, et tahtis ise kuningaks saada. Kroonimisele ilmus aga tema ema, kes tundis oma poja ära ning Tomil hakkas häbi. Ta tundis, et ta ei sobi enam siia ja ta ei saa oma ema ning sõpru niimoodi kaitseta jätta. Ta andis oma krooni Edwardile ja kõik muutus endiseks ja isegi paremaks.

Nende poiste seiklused näitasid selgelt, mis juhtub inimesega, kui ta satub olukorda, kuhu ta tegelikult ei kuulu. On oluline leida oma elust see rõõm ja põnevus ning sellega rahul olla. Muidu peab nagu Tomgi oma ema ja lähedaste ees häbi tundma. Kindlasti andis see lugu mõlemale poisile ja ka kõigile teistele õppetunni. Näitas neile, et tuleb olla õnnelik selle üle, mida elu sulle on andnud. Nii on saatus selle meile määranud. Kõigil inimestel on oma elu ja teiste inimeste ellu ei sobi sekkuda.

Vahetevahel ma mõtlen, mis tunne oleks olla keegi teine. Näiteks mõni kuulus laulja või näitleja. Unistan sellest, missugune oleks elu, kui mul oleks nii palju raha, et saaksin kõike mida hing ihkab. Kõik need mõtted on toredad, aga rikkuse ja kuulsuse tagaajamine ei tohiks muutuda kinnisideeks, mis paneb su muu elu enda ümber unustama.

Vahel meeldib mulle jalutada pimedal tänaval ja piiluda sisse võõrastest akendest. Näen seal inimesi toimetamas, sõpradega rääkimas või telekat vaatamas. Nende elu tundub põnev, aga lõpuks on siiski hea oma koju jalutada.

Õnn on see, kui sa ise mõistad ja oskad hinnata kõike seda, mis on sinu ümber loodud ning oskad rõõmu tunda pisikestest asjadest. Õnn on kaaslased sinu elus: sinu pere ja sõbrad. Sellest arusaamiseks tuleb vahetavahel vaadata oma elu eemalt, kõrvaltvaatajana. Ühel hetkel võib see kõik su ümbert kaduda ja kurb oleks alles siis mõista, kui õnnelik sa tegelikult olid.

"Tõmba uttu" Helga Nõu

Lugesin Helga Nõu raamatuid “Pea suu” ja “Tõmba uttu”. Tegelikult olid need lood ühes raamatus. Otsustasin rääkida raamatust “Tõmba uttu” kuna see meeldis mulle rohkem. Tegelikult alguses, kui ma vaatasin neid pealkirju, arvasin, et tegemist on krimkatega. Aga lugema hakates sain aru, et tegu oli hoopis noortekirjandusega.

“Tõmba uttu” rääkis poisist, kelle nimi oli Joonas ja tema klassist. Joonase klass oli valmis teinud ühe näidendi, millega nad lähevad Rootsi. Ta unistas, kuidas teda ootab ees suur ja hea tulevik. Kuidas ta läheb ühe panga direktori juurde elama, kellel peab olema muidugi ilus tütar ja nii saab ta Rootsis rikkaks. Kuid paar päeva enne reisi öeldi Joonasele, et ta ei saa minna. Tema asemel läheb hoopis keegi nimega Gunnar, kes oskab hästi rootsi keelt ja läheb neile tõlgiks. Hiljem selgus, et ta on Joonase õpetaja Piilmani poeg. Joonas sai väga vihaseks. Kogu tema maailm varises kokku. Ta ei tahtnud jääda oma pruuni ellu, siia igavasse Eestisse, kus midagi ei juhtu. Ta plaanis koos oma sõbra Markoga kätte maksta nii Gunnarile kui ka õpetaja Piilmanile. Vastutasuks pidi ta Markole andma vanaisa kingitud maki. Joonase vanaisa oli surnud ja makk oli viimane mälestus temast.

Asi läks põnevaks, isegi hirmsaks. Marko sai vigastada, Gunnar suri. Õnneks ei olnud üks teisega seotud, kuigi Joonase ehmatus oli suur. Ülejäänud pool raamatut rääkis seiklustest, mida Joonas ja tema klass Rootsis läbi elasid. Joonas leidis, et Rootsi polegi selline unistuse maa ja tuli rõõmuga Eestisse tagasi.

Tegemist oli seiklusliku raamatuga, mis on mõeldud noortele. Tegevust oli kirjeldatud erinevate laste silmade läbi. Lugemine läks libedalt ja raamat sai üllaltavalt ruttu läbi. Alguses tundusid noored väga ülbed ja sõjakad, aga tegevuse arenedes hakkasid nad üksteisest hoolima ja kokku hoidma. Nende tegevus ja jutt tundusid nii tõepärased, et otsisin suure huviga üles, kui vana oli Helga Nõu, kui ta raamatu kirjutas. Minu suureks üllatuseks oli ta 67–aastane. Raamatu lõpus said noored oma vigadest ruttu aru ja andestasid kiiresti. Muutusid arukamateks ja mõistlikumateks. Sealt tuligi välja natuke  liiga täiskasvanulikku tarkust.

Raamatu sõnakasutus oli kerge. Oli palju slängi nagu noortel kombeks. Voolavad ja huvitavad kahekõned aitasid raamatut kiiremini lugeda, kuid palju oli ka laste tundeid ja mõtteid. Oli kirjeldatud, kuidas nad reageerisid või mis tegid.

Mulle väga meeldis, et Helga Nõu suutis hästi tuua välja noorte eripära. Nende mured oma välimuse ja teiste arvamuse pärast. Kuigi see raamat oli kirjutatud aastal 2001, on praegused noored suhteliselt samasugused. Vahel oli isegi tunne, et tekst oli võetud mõne noormehe või tüdruku päevikust. Aga kes teab, võib olla oligi.  Suurepäraselt oli ka välja toodud, kuidas paljud lapsed olid oma muredega üksi. Nende vanemad ei kuulanud ega aidanud neid. Neil oli kiire või siis neid üldse ei huvitanudki, kuidas nende lastel läheb.

Soovitan seda raamatud lugeda kõikidel noortel, aga mitte ainult. Kindlasti sobib see lugemiseks ka täiskasvanutele. Tuleb isegi kasuks, sest siis neil oleks lihtsam mõista, mis toimub ühe noore inimese sees.