"Tõmba uttu" Helga Nõu

Lugesin Helga Nõu raamatuid “Pea suu” ja “Tõmba uttu”. Tegelikult olid need lood ühes raamatus. Otsustasin rääkida raamatust “Tõmba uttu” kuna see meeldis mulle rohkem. Tegelikult alguses, kui ma vaatasin neid pealkirju, arvasin, et tegemist on krimkatega. Aga lugema hakates sain aru, et tegu oli hoopis noortekirjandusega.

“Tõmba uttu” rääkis poisist, kelle nimi oli Joonas ja tema klassist. Joonase klass oli valmis teinud ühe näidendi, millega nad lähevad Rootsi. Ta unistas, kuidas teda ootab ees suur ja hea tulevik. Kuidas ta läheb ühe panga direktori juurde elama, kellel peab olema muidugi ilus tütar ja nii saab ta Rootsis rikkaks. Kuid paar päeva enne reisi öeldi Joonasele, et ta ei saa minna. Tema asemel läheb hoopis keegi nimega Gunnar, kes oskab hästi rootsi keelt ja läheb neile tõlgiks. Hiljem selgus, et ta on Joonase õpetaja Piilmani poeg. Joonas sai väga vihaseks. Kogu tema maailm varises kokku. Ta ei tahtnud jääda oma pruuni ellu, siia igavasse Eestisse, kus midagi ei juhtu. Ta plaanis koos oma sõbra Markoga kätte maksta nii Gunnarile kui ka õpetaja Piilmanile. Vastutasuks pidi ta Markole andma vanaisa kingitud maki. Joonase vanaisa oli surnud ja makk oli viimane mälestus temast.

Asi läks põnevaks, isegi hirmsaks. Marko sai vigastada, Gunnar suri. Õnneks ei olnud üks teisega seotud, kuigi Joonase ehmatus oli suur. Ülejäänud pool raamatut rääkis seiklustest, mida Joonas ja tema klass Rootsis läbi elasid. Joonas leidis, et Rootsi polegi selline unistuse maa ja tuli rõõmuga Eestisse tagasi.

Tegemist oli seiklusliku raamatuga, mis on mõeldud noortele. Tegevust oli kirjeldatud erinevate laste silmade läbi. Lugemine läks libedalt ja raamat sai üllaltavalt ruttu läbi. Alguses tundusid noored väga ülbed ja sõjakad, aga tegevuse arenedes hakkasid nad üksteisest hoolima ja kokku hoidma. Nende tegevus ja jutt tundusid nii tõepärased, et otsisin suure huviga üles, kui vana oli Helga Nõu, kui ta raamatu kirjutas. Minu suureks üllatuseks oli ta 67–aastane. Raamatu lõpus said noored oma vigadest ruttu aru ja andestasid kiiresti. Muutusid arukamateks ja mõistlikumateks. Sealt tuligi välja natuke  liiga täiskasvanulikku tarkust.

Raamatu sõnakasutus oli kerge. Oli palju slängi nagu noortel kombeks. Voolavad ja huvitavad kahekõned aitasid raamatut kiiremini lugeda, kuid palju oli ka laste tundeid ja mõtteid. Oli kirjeldatud, kuidas nad reageerisid või mis tegid.

Mulle väga meeldis, et Helga Nõu suutis hästi tuua välja noorte eripära. Nende mured oma välimuse ja teiste arvamuse pärast. Kuigi see raamat oli kirjutatud aastal 2001, on praegused noored suhteliselt samasugused. Vahel oli isegi tunne, et tekst oli võetud mõne noormehe või tüdruku päevikust. Aga kes teab, võib olla oligi.  Suurepäraselt oli ka välja toodud, kuidas paljud lapsed olid oma muredega üksi. Nende vanemad ei kuulanud ega aidanud neid. Neil oli kiire või siis neid üldse ei huvitanudki, kuidas nende lastel läheb.

Soovitan seda raamatud lugeda kõikidel noortel, aga mitte ainult. Kindlasti sobib see lugemiseks ka täiskasvanutele. Tuleb isegi kasuks, sest siis neil oleks lihtsam mõista, mis toimub ühe noore inimese sees.