"Minu pere ja muud loomad" Gerald Durrell

Tere jälle! Lugesin läbi oma esimese kohustusliku kirjanduse sel õppeaastal. Rääkisime lähemalt raamatutest, mis kajastavad kirjaniku mälestusi. Neid teoseid nimetatakse memuaarideks. Niisiis pidimegi ühe sellise valima. Olin sellest raamatust juba ennegi kuulnud, aga ei teagi, miks polnud seda lugenud. Ilmselt polnud piisavalt aega. Nüüd otsustasin katsetada.

Lühidalt rääkis raamat ühest eriskummalisest perest, kus kõik liikmed olid väga erinevate iseloomude ja huvidega. Eriti olid neil huvid erinevad, sest raamatu põhiline sisu oligi ju väikese Gerry huvist looduse ja loomade vastu. Kõik suured sekeldused sellepärast juhtusidki. 

Perekond Durrell oli üks tavaline inglise pere, kes tahtis Inglismaa sombusele ilmale vaheldust ning otsustasid minna elama Kreeka imeilusale saarele. Seal leidsid nad endale palju uusi ja toredaid sõpru. Ka loomade hulgast.

Raamat oli jaotatud kolmeks osaks ja mulle tundus, et iga uus osa algas uude majja kolimisega. Mulle väga meeldis raamatu alguses see „kaitsekõne“ nagu kirjanik seda nimetas. Seal ta rääkis lähemalt, kuidas tal tuli mõte see raamat kirjutada ja kuidas tema pere selle juures suureks toeks oli. Samuti lugesin ma raamatu lõpus läbi pisikese lõigu Gerald Durrellist ja tema teistest teostest. Sealt sain teada, et ta reisis ka suurena väga palju ringi, päästis suremisohus loomi ja kirjutas oma retkedest palju raamatuid. Üks tema suurimaid saavutusi oli loomaaia rajamine Jersey saarele.

Väike Gerry oli vaikse loomuga. Ta armastas väga loomi, kaitses neid ja hoolitses nende eest. Õppida ta väga ei viitsinud ja midagi talle meelde ei jäänud. Ta soovis olla õues ja tegeleda oma putukate ja loomadega. Kuna loomad korraldasid tema perele palju sekeldusi, siis sai ta tihti pragada ja oli üsna tülikas laps. Sellest hoolimata tõi ta neid ikka koju. 

                 

                 Gerald Durrelli kuju Jersey loomaaias                      Kirjanik noorena

Raamatu sõnakasutus oli kerge, palju oli igasuguseid kirjeldusi, mis mulle tavaliselt ei meeldi, aga siin raamatus olid need nii hästi sõnastatud. Need maalisid mu silme ette justkui imetulsväärseid pilte tegevuspaikadest ja olukordadest. Vahel mõtlesin, et issand kui lahe oleks niimoodi päevast päeva loomi jälgida. Kuna Gerry ei saanud alguses mingit haridust,  tundus see mulle uskumatu, et see kõik kunagi ka tegelikult juhtus ja et sellest samast poisist sai maailmakuulus kirjanik. Muidugi oli tal mitmeid koduõpetajaid, kelle käest korraliku hariduse siiski kätte sai. Mis pani mind väga imestama oli see, kui rahulik ta suutis loomadega olla ja kuidas isegi pisikese kõrvahargi leid teda lakke hüppama pani. Temas oli alati lapsemeelsust ja avastamisrõõmu. 

Võib ette kujutada, kui palju loomi ta enda koju nende kõikide retkede järel tõi. Ma ei usuks elu sees, et minu vanemaid selliseid loomi putukatest lindudeni koju  lubaksid. Ega ma isegi suur putukate fänn ole. Gerry peregi polnud sellega alguses päri, aga kuidagi suutis ta ikka nad oma hoolealusteks võtta. Mind üllatas väga, kui Gerry kaks harakapoega oma pesast ära võttis ja endale koju viis. Meile on ju ikka õpetatud, et linnupoegi ei tohi puutuda, kui nad just haavatud pole, aga kuna Gerry elas Korful, siis ehk neil on seal teistsugused reeglid.

Raamat oli kohati väga naljakas. Kõige rohkem ajas mind naerma kahe suure venna nääklused ja igasugused äpardused, mis selle perega juhtus. Ja neid oli küllaga.

Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, nii noortele kui vanadele. Eriti nendele, kellele meeldivad loomad ja loodus.