"Kuristik rukkis" J. D. Salinger

 Fenomenaalne „Kuristik rukkis“ räägib ühest 17–aastasest poisist Holden Caulfieldist. Raamatu sündmused toimuvad kahe päeva jooksul enne jõuluvaheaega. Holden meenutab aega, kus ta oli  järjekordselt väljavisatud koolist. Olles läbi kukkunud kõikidel eksamitel peale inglise keele.

Holden on tavaline poiss, kes ei leia piisavat eesmärki õppimiseks. Ta vihkab kino ja filme ning läheb kiiresti keema pisikestest asjadest, mis tegelikult ei oma suurt tähtsust. Holden on nagu väike mässaja, kes usub, et täiskasvanud on naiivsed. Ta soovib vaid üle kõige peitu pugeda ja rahus oma elu elada, eemal kõigist neist võltsidest inimestest. Tema uskumused ja ideed tundusid samas nii siirad ja nii heasüdamlikud. Võib olla seisneski tema põhiline mure just selles, et on vähe neid inimesi, kes teda ka tegelikult tõsiselt võtavad ja tema südamlikke väljaütlemisi kuulavad. Kes ikka usub, et noorukil, kes ei viitsi õppida, on vahel ka tõsi taga. Mul on tunne, et Holden püüdis olla sõltumatu kõigest ja kõikidest. Kuid tahes tahtmata ta siiski sõltus inimestest enda ümber. Holden oli armas poiss. Ta hoolis inimestest ja inimesed hoolisid temast. Kuigi tal oli vahel raskusi selle mõistmisega ja selle välja näitamisega.

Holden on, oli ja jääb üheks kõige paremaks näiteks noorukitest ja noorusest. Nende pidevast sõdimistest iseendaga. Kes ma olen või kes ma pean olema? Miks ma kõike seda teen? Miks ma käin iga päev siin koolis ja õpin asju, mis mind tegelikult üldse ei huvita? Pidev kahtlemine ja küsimuste esitamine.

Kuigi jutustus sukeldub Holdeni mõtetesse ning toob välja tema probleemid, siis raamat annab neile ka vastused. Näiteks on selleks üks hetk, kus Holden vestleb oma ammuse inglise keele õpetajaga. Ma sain aru, et Holden otsib midagi suurt, midagi, mida ta ümbrus ei suuda talle pakkuda või siis ta usub, et tema ümbrus ei suuda talle seda pakkuda. Nii annab poiss alla enne, kui üldse otsima hakkab. Ja lõppude lõpuks selle otsimise alguse annabki kool, kes suunab sind mingile teele. Ja see on siis individuaalselt sinu töö, leida endas huvi ja kasutada seda teed ning rajada endale tulevik. Põhiline asi, mida õpetaja Holdenile selgeks üritas teha oligi see, et ta ei ole üksi. On nii palju teisi inimesi, kes on samamoodi enda ja ümbritsevaga pahuksis. Ja kui ta vaid küsiks, oleks kõik nõus teda abistama. Ja tegelikult ongi raamat kohutavalt suureks abiks kõikidele noortele enda leidmisel. On siis iseasi, kas nad seda ka soovivad.

Raamatus kerkis esile ka Holdeni unistus. Ta soovis olla the catcher in the rye. Ta kujutas ette, kuidas lapsed mängivad suurel rukkipõllul järsu kuristiku kaldal. Mänguhoos satub mõni laps kuristikule ohtlikult lähedale. Ja Holdeni töö on nad siis ära päästa. Ma usun, et sellele unistusele viis teda arusaamine, et suureks saamine tähendab tegelikult kuristikku kukkimist. Ja mitte keegi sind sealt enam välja ei aita. Sa oled üksi suurte inimeste julmas maailmas.

Teadsin, et selles raamatus on palju kasutatud allegooriat. See tähendab, et jutus peaks leiduma tagamõte, alltekst või sümbolite kaudu seletatav sügav õpetus. Püüdsin neile jälile jõuda. Kindlasti aitasid sellele kaasa ka võimalus raamatu üle arutada mõne sõbra või klassikaaslasega.

Raamat on väga vana, kuid aegamisi inimeste südametesse pugenud. Vahepeal oli tunda sõnakasutuses ja lauseehituses seda vanamoelisust, mida tänapäeval tihti ei leia. See muutis lugemise huvitavamaks. Olin lugenud kuskilt, et ajal mil see väja tuli, arvasid inimesed, et romaanis räägiti liiga ebaviiskalt. Sellepärast püüdsin ma neid hetki, kus sõnakasutus ei olnud kohane, üles leida. Kuid muidugi ma seda ei suutnud.

Raamat on põhjustatnud suuremal määral skandaali mujal maailmas. On aegu, mil on seda hinnatud ja noortele soovitatud (kohustuslikuks lugemiseks pandud), kuid on ka vastupidiseid aegu. Näiteks mõnes Ameerika osariigis on „Kuristik rukkis“ kohustusliku kirjanduse nimekirjast maha võetud kuna „ta ei anna noortele sisulisi teadmisi edaspidiseks tööeluks“. 

Kuigi raamat rääkis pealtnäha vaid ühe poisi elust kahe päeva vältel, kus ütleme nüüd ausalt, midagi ei juhtunud, siis tegelikult peitub iga lause taga suurem sisu ja tagamõte. Minus tekitas see raamat ka natuke segadust. Ma ei saanud täpselt aru, kuidas kõik need teemad üksteisega lõpuks seostuvad. Tihti lugesin peatüki läbi ja mõtlesin, et kuhu see raamat küll triivib. Olles raamatu lõplikult läbi lugenud ja tagasi riiulisse asetanud, hakkas kõik mulle aegamisi silmeette kerkima. Mida edasi, seda teistsugusemaks ja selgemaks minu arusaam raamatust muutus. Romaan tekitas minus nii erutavat segadust, mida ma ei ole varem kogenud. Vahepeal tundisin ennast isegi kohustatud olevat, et see raamat mulle meeldiks. Aga olen mõnes mõttes jõudnud järeldusele, et romaan ongi nagu üks nooruk - täis tunnete virrvarri.