"Tapjainstinkt" S. E. Green

Uus aasta, uued lugemised. Läbitud on järjekordne romaan „Tapjainstinkt“, mille on kirjutanud S. E. Green. Sain selle sünnipäevakingituseks oma perekonnalt. Üsna pikalt seisis raamat mu riiulil, kuni avanes võimalus see lõpuks kätte võtta. Pealkirjast võisin järeldada, et tegu on krimkaga. Krimkasid olen ennegi lugenud, kuid see romaan oli pisut teistsugune.

Raamat rääkis ühest tüdrukust nimega Lane. Tal oli tävapärane elu, armastav perekond, head hinded ja kooli kõrvalt käis ta ka tööl. Lane‘i huvi sarimõrvarite ja nende tegutsemise vastu oli aga ebatavaline. Ta teadis, kuidas üks sarimõrvar mõtleb ja tegutseb. Vahest liigagi täpselt. Romaani tegevuskäik sai tõuke siis, kui mitu aastat ringi liikunud sarimõrvar Lane‘i kodulinna saabus. Timukas tappis kindlate omadustega inimesi. Ohvriteks olid alati blondid lasteaiakasvatajad.

Raamatu lugesin läbi kõigest paari päevaga. Tegevus algas kohe ja hoogsalt, mis mulle väga meeldis. Samamoodi ei olnud raamatus mingeid pikki pause, kus Lane aina uuriks, vaid kogu aeg tuli üks sündmus teise järele.

Lane tundus mulle enesekindla inimesena, aga tema tundmatu minevik oma perekonnaga pani ta tihti kõhklema. Ta teadis alati milline inimene ta on ja mida ta elust soovib. Aga teda piinas küsimus: miks. Miks teda ei huvita kuulsus ja ilu nagu tavalisi teismelisi, miks huvitab teda sarimõrvarid, kes tema elust tegelikult suure kaarega mööda lähevad. Välja arvatud see, et ta ema on FBI agent ja satub tihti selliste juhtumitega kokku. Ema tööst tulenevalt ta oma veidrust tihtipeale seletaski.

Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda. Tavaliselt, kui on lood salapärastest avastustest ja tõe väljaselgitamisest, siis üsna tihti lõppevad nad nii nagu peaaegu kõik ette arvavad. Lugedes tekivad väikesed kahtlused ja kui raamat lõppeb sarnaselt nagu sa seda arvasid, siis on pettumus üsna suur. Sellel raamatul oli aga hoopis vastupidi, kõik, mis ma arvasin et on tõsi, oli tegelikult üks suur vale. Kui ma raamatu lõpetasin, istusin veel mitu pikka minutit oma toas voodil suu lahti. Lõpp šokeeris mind tõsiselt. Proovisin ka korraks ennast Lane‘i asemel kujutada ja mõelda, mida mina tema asemel teeks, aga vastust ei tulnud. Olin täiesti nõutu.

Lugesin läbi ka John Greeni „Alaskat otsides“. Oli hea lugemine.