"Kärbeste jumal" William Golding

Lugesin läbi ühe kuulsama noorteromaani „Kärbeste jumal“. Raamat räägib Inglise poistest, kes on sattunud pärast lennuõnnetust üksikule saarele. Sündmusterohkel ja põneval raamatul on lisaks sügav filosoofiline pool.

„Kärbeste jumal“ algas lennuki kukkumisega tundmatule saarele, mille tagajärjel jäid ellu vaid 13–aastased koolipoisid. Nad tundsid kõik hirmu, sest järsku ei olnud ühtegi täiskasvanut läheduses ning nad pidid kõige eest ise vastutama. Siiski suutsid nad kiirelt valida enda seast pealiku, lõid reeglid ja otsustasid pidada koosolekuid. Kõige olulisemaks pidas pealik Ralph pääsemise ja seetõttu otsustati teha mäe otsa suitsusignaal. Selle signaali hoidmine muutus ajapikku aga aina raskemaks. Kui alguses suudavad poisid koos hakkama saada, siis mida aeg edasi, seda keerulisemaks lähevad nende omavahelised suhted. Lõpuks eraldub üks grupp poisse, eesotsas Jack Merridew‘ga, kes oli võimukas ja kelle peamiseks huviks oli küttimine ning pidutsemine.

Raamatuga püüdis Golding edasi anda inimeste erinevaid omadusi ja käitumisjooni keerulistes olukordades. Inimese loomuses pesitseb vaenulikkus, tapaiha ja ahnus. Poiste iseloomudega toodi välja erinevaid inimtüüpe. Oli seal siis heatahtlik ja viisakas poiss, aga kellest tihtipeale populaarsuse soov võitu sai. Või siis arukas poiss, kes oli veidra välimusega ning millepärast teda tihti tõsiselt ei võetud. Oli loomulikult liider, kes alguses ei olnud pahatahtlik, aga kellest iha vere ja tapmise vastu kiirelt võitu sai. Oli ülbe kiusaja ja tegelane, kes oli rahulik, positiivne ja pisut omaettehoidev, sest tal oli tugev side loodusega.

Poisid üritasid käituda nagu täiskasvanud. Nad püüdsid olla väga arukad. Lõpuks pöördusid ikkagi üksteise vastu, lausa tapsid. Traagiline on see, et samal ajal käis II maailmasõda, mis tähendas tegelikult, et ega täiskasvanute maailmas asjad paremad ei ole.

Raamat käsitles ka olukordi, kus tihtipeale just kõige nutikamatel ja targematel julgusest vajaka jääb. Seetõttu saavad liidriteks just kartmatud, kuid mitte nii arukas tegelased. Meie kuulame neid, sest nad julgevad teha kisa siis, kui on vaja. Arukad jäävad aga tahaplaanile, koos oma mõtete ja selles raamatus ka pääsemisplaanidega.

Romaan meenutas mulle pisut minu eelmist raamatut „Kuristik rukkis“. Just oma olemuselt, sest teatud mõtted jõuavad lugejani nagu „ridade vahelt“, tuleb vaadata pealispinnalt sügavamale. Nagu ka Salingeri raamatuga jõudis mõte alles hiljem, kui raamatut lahti hakkad mõtestama, kohale. Seda lugedes keskendusin rohkem toimuvale. Mõlemad raamatud on ühed kuulsamad ja enimloetud kogu maailmas. Sellepärast olid mu ootused võib olla isegi liiga kõrged. Poiste ootamatu ja jõhker käitumine pani mind aga kohkuma. Hiljem nende tegudele järele mõeldes, oli neile aina kergem ja kergem andestada.

„Kärbeste jumal“ ilmus 1954. aastal ja oli Goldingi esimene romaan. Algusaastatel ei läinud romaanil hästi, aga hiljem kogus see palju kuulsust. Samuti pandi see noorte kohustuslikuks kirjanduseks.

Ma ei teagi, millest see tuleneb, aga nii „Kärbeste jumal“ kui ka „Kuristik rukkis“ tekitasid minus ebakindlust. Kas ma ikka leian raamatust üles selle õige mõtte? Kas ma mõistan, mida kirjanik proovib selle ja teise tegevusega mulle öelda? Olen aga jõudnud arusaamisele, et ega seal kindlaid vastuseid polegi. Iga lugeja, igas vanuses ja erineva mõttesügavusega leiab sellistest raamatutest oma. Mõni loeb lihtsalt kõrvutiolevaid sõnu kokku, mõni naudib tegevust ja seiklusi ja kolmas näeb igas lõigus sügavamõttelist filosoofialt. Minu jaoks räägivad sellised raamatud inimese loomusest - ausalt ja siiralt. Sa kas armastaid neid tegelasi või vihkad kogu südamest. Või siis kõike korraga. Nii nagu inimesed nendes raamatutes, on ka tunded, mis lugedes tekivad, väga erinevad ja kirevad. Ja lõpetuseks, nüüd saan ka mina öelda „Kärbeste jumala“ kohta: „Jah, ma olen seda lugenud!“