"LIbahunt" August Kitzberg

“Libahunt” on August Kitzbergi näidend, mis räägib Tammaru perekonnast. Ühel päeval sattus tavapärase Eesti pere ukse taha tundmatu tüdruk Tiina. Tiina ema oli sama päeva hommikul tapetud, kuna teda peeti nõiaks. Perekond võttis tüdruku omaks ja kasvatas ta suureks. Ebatavalise välimuse ja juurte pärast oli Tiina pisut teistsugune ja inimesed umbusaldasid teda. Juhtus aga nii, et Tammaru perekonna poeg armus Tiinasse, kuigi oleks pidanud oma tuleviku siduma Tammaru perekonna teise kasulapse Mariga. Mari oli aga nii kade ja levitas juttu, et Tiina olevat libahunt.

Lugesin esimest korda näidendit, mis oma vormilt oli minu jaoks uus. Samas tekkis kohe kujutluspilt etendusest, lavast ja näitlejatest.

Raamat oli küll vana ja rääkis iidsetest uskumustest, aga samas väga tõetruu. Selliseid hetki, kus inimesed võivad olla julmad ja pimestatud eelarvamustest leidub kahjuks tänini. Samas ei saa olla Tammaru perekonna vastu, sest Mari ja teised külainimesed uskusid seda, mida oli neile õpetatud. Tiina uskus seda, mida tema ema talle edasi oli andnud.

Ma olen üks nendest inimestest, kes arvab, et Tiina siiski ei olnud libahunt. Muidugi võib näiteks tuua erinevaid katkendeid raamatust, mis võib seda teooriat kinnitada. Aga minu jaoks kaoks kogu loo moraal ära, kui nüüd tulekski välja, et Tiina oligi libahunt. Tiinal oli tugev side loodusega, ta austas loodust ja loodus armastas teda. Tänu sellele tundiski ta end metsas nagu mõni loom või lind.

Mari oli rohkem selline tõrkuv ja vihane inimene. Teda ei saa selles süüdistada, kuna armastus ja armukadedus võivad teha suuri asju. Ma arvan, et inimestel olid erinevad põhjuseid, miks nad pidasid Tiinat libahundiks. Maril oli selleks kindlasti armukadedus, mis teda liigselt pimestas. See võimendas kõike. Külarahvas oli lihtsalt passiivne, kes olid uskumustele truud.

Raamat tõi minu jaoks veel esile selle, et inimesed pidasid tihtipeale veresidemeid tähtsamaks, kui midagi muud. Tiina ei loobunud oma uudishimust ja oma huvist looduse vastu, et Margusega olla. Samas, ka Margus ei jätnud oma pere ja kombeid, et Tiinaga olla. Ma ei teagi, kas see näitab rohkem truudust või hoopis argust.

Korduvalt tundsin imetlust selle vanaaegse jutustuse vastu.  Ta räägib pealtnäha vanadest uskumustest ja elust, aga tegelikult asjadest, mis on inimestele omased tänapäevani. Tuleb olla avatud ja uudishimulik ning lahti lasta eelarvamustest ja kuulujuttudest. Erinevused ja omapärased inimesed rikastavad maailma. Tahtmatult tekkis vastumeelsus Tammaru pere ja Mari vastu. Samas peab kindlasti ka neid mõistma.

“Libahunt” oli minu jaoks ajalooline lugu, mis selgitab vanade eestlaste kombeid ja tõekspidamisi. Võrreldes tänapäevaste vampiiride ja libahuntide kirjandusliku maailmaga oli see raamat lihtne ja pisut naiivne.