Jälle on käes september ja mõtlesin, et
kirjutan viimase sissekande oma suvisest lugemisest. Seekord otsustasin teha
midagi uut ning panen kolm raamatut kokku. Need on kõik “Näljamängude” raamatu
sarjast.
Minu meelest on see üks parimaid sarju.
No ega ma muidugi neid liiga palju lugenud pole. Hetkel meenub ainult "Harry
Potter", "Sari õnnetuid lugusid" ja "Tagurpidi kooli lood".
"Näljamängud" oli põnev ja
pingeid pakkuv, kurb ja südamlik sari. Ühesõnaga kõik hea, mis ühes raamatus
olema peab. Esimese osa lugesin läbi juba eelmisel aastal. Või isegi üle-eelmisel.
Mäletan, et tahtsin selle võimalikult ruttu läbi saada, sest kohe-kohe oli
kinno tulemas ka film. Ning siis läksin filmi vaatama. Film meeldis mulle
kohutavalt, kuid raamat ikkagi rohkem.
Lühidalt rääkis raamat riigist, kunagisest
Põhja-Ameerika kohal asuvast Kapitooliumist, mille elanike oodatumaks
sündmuseks olid igal aastal korraldatud näljamängud, kus osales 12 tribüüti.
Mängude võitja oli see, kes kõik teised osalejad oli ära tapnud ja üksi ellu
jäi. Samal ajal jälgiti kogu seda võitlust elu ja surma peale suurtelt
ekraanidelt. Osad inimesed lõbustasid end sellega, kuid samas oli perekondi,
kelle silme all suri nende laps, õde või vend.
Peategelasteks olid poiss ja tüdruk -
Katniss ja Peeta. Nad elasid ühes ringkonnas (nii olid nad jaotatud). Mängude
lõpuks jäid nad kahekesi ellu ja mängu reeglite järgi peaks üks teise ära
tapma, aga kuna nad olid saanud väga headeks sõpradeks jäid nad mõlemad ellu.
Sellest tuli suur jama, mis oli algatus suureks mässuks.
Raamatud olid nii põnevad, et
leheküljed kadusid käest. Vahetevahel oli selline tunne, et tahaks õudusest
karjuda. Nii jube oli taluda nende mängijate kannatusi ja õudust. Vahel ei suutnud ma uskuda, et kõik see
nii julma pöörde võtab ja tõesti lapsed tapetakse. Siis pidin endale mitmeid
kordi meenutama: see on ju väljamõeldis ja mitte tegelik elu.
Ühel päeval arutasime raamatuid minu
emaga, kes on samuti peaaegu kõik osad läbi lugenud. Ainult viimane osa jäi tal
pooleli, sest ta lihtsalt ei jaksanud pidevast surmahirmust enam lugeda. Meie
mõlema jaoks oli raamat väga etteaimamatu. Alati tundus, et peategelane Katniss
kohe-kohe sureb, aga ei. Jäi ellu. Natuke edasi lugedes mõtlesin taas, et nüüd
küll sureb. Ja jälle jäi ta ellu. Raamat oli kirjeldatud läbi tema silmade. Ning
mitmeid kordi läbis tedagi mõte, et miks ma surnud pole, ma peaksin olema. Ning
päris lõpus ei tahtnud ta ise ka enam edasi elada. Raamatu lõppu ei osanud ma
ette kujutada. See oli karm ja ootamatu. Katnissi õde suri. Katnissist ja
Peetast sai aga pere.
Ootan väga filme ka raamatu teistest
osadest. Väga suurepäraselt on minu meelest ka valitud filmi näitlejad. Pärast
esimese filmi nägemist ei olekski ma osanud teistsugust Katnissi ega Peetat ette
kujutada.
Seda raamatut, täpsemalt kolme
raamatut, soovitan soojalt. See on fantaasiarikas, põnev, kurb, õudne ja
ootamatu. Just täpselt selline, mida ühelt põnevikult oodata võiks. Ja sobib
hästi filmi stsenaariumiks.
