Teine kirjandusklubi

Koht ja aeg: 6. detsember kell 12.42 – 13.11, Rocca al Mare kooli puhvet

Kirjandusklubis osalejad: Nora ja Karl-Eric

Raamatu autor ja pealkiri: Jochen Till „Charlie + Leo“

Võtmeteemad: üks võtmeteemadest oli see, et peab olema julge ja austama, kes sa oled. Sinu elu ja tulevik on ainult sinu otsustada ja teha. Igaüks on oma õnne sepp. Väga oluline on eelarvamustest mitte hoolimine, imetleda inimese sisemist maailma ning teda austada. Kunagi ei saa midagi teada välimuse järgi. Raamtut ei hinnata kaane järgi vaid ikka sisu.

Võtmestseenid:  Leo saabumine klassi, mis pani aluse raamatu peateemale, mis oli Charlie otsus hakata saatma talle koomikseid. Sellest vormis välja raamatu süžee.

Võtmekarakterid: Muidugi Charlie, Leo (Leonie), Charlie parim sõber Ingo ja ka Antoinette.

Püstitatud küsimused: Miks armastas Charlie Leod? Kas nad jäid kauaks lähedasteks ning kokku? Mis juhtus Charliga, kas ta sai kuulsaks koomiksikunstnikuks ning mis juhtus tema isaga?

Kirjandusklubi kokkuvõte: raamatus oli palju naljakaid kohti ning palju värvikaid tegelasi. Samuti oli raamatut lihtne lugeda ja teema üle oli hea arutleda. Meie mõtted jooksid hästi kokku ning üldine õhkkond oli küll pisut ärevil, kuid hea mõnusaks mahaistumiseks ja mõtete võrdlemiseks.

"Charlie + Leo" Jochne TIll

Sel korral lugesin läbi raamatu nimega „Charlie + Leo“, mille kirjutas Jochne Till. Ausalt öeldes ei teagi, miks selle raamatu valisin. Ilmselt siis lihtsalt välimuse järgi. Igatahes olen rahul raamatu valikuga.

Lühidat rääkis raamat ühest pisikesest ja mitte kõige populaarsemast poisist nimega Charlie. Uue kooliaasta alguses ilmus aga tema klassi uus tüdruk, kellesse Charlie esimesest silmapilgust armus. Edasi läks raamat omasoodu, Charlie üritas Leo pilku püüda, kirjutades ja joonistades talle koomikseid. Neid saatis ta meili teel, anonüümselt. Charlie pelgas kohutavalt, mida Leo temast tegelikult arvab ning pidas targemaks ennast mitte paljastada. Kuid asjad võtsid teise pöörde ning kõik tuli lõpuks päevavalgele.

Raamatu põhiline mõte minu jaoks oli see, et pole vaja ennast kellegiks teiseks muuta. Kui inimene ei aktsepteeri sind nii nagu sa oled, siis ei sobi ta sinu ellu üleüldse. Eriti meeldis mulle kuidas Charlie ennast ühe teise koomiksitegelasega pidevalt võrdles. Ta üritas ennast muuta, endale valetada, et tema on see koomiksiteglane ja ta ei saagi otsustada, kuidas tema tulevik välja näeb. Vaid ta on määratud läbikukkuma nagu seesamune Charlie Brown koomiksist. Samas, otsutades tema koduse olukorra järgi, oli ta väga agar ja tubli poiss. Nad elasid isaga üksi ning Charlie pidi suure osa oma ajast tegema täiskasvanute tööd. Selles suhtes oli mul Charliest kahju kuna ta pidi nii kiiresti suureks sirguma. Ta ei tundnudki neid lõbusid, mida saab tunda noorena. Pidi pidevalt mõtlema, kuidas tema isa hakkama saab.

Muidu oli raamat väga kerge. Sõnakasutus oli lihtne ja raamat meenutas mulle natuke Äpardi päevikut, kuid see meeldis mulle rohkem. Vahepeal on väga mõnus midagi lihtsat lugeda. Mulle pigem ei meeldi sellises stiilis kirjutatud raamatud, kui üllataval kombel meeldis raamat mulle väga.

Kokkuvõttes võib öelda, et raamat oli äge ja andis mõista, et on okei olla teistsugune.

Soovitan raamatut kõigile, see on kerge ja kaasahaarav, väga tabav ja pisut labane.

  

Esimene kirjandusklubi

Koht ja aeg: Rocca al Mare kooli puhvet kell 8.52.
Kirjandusklubis osalejad: Katariin, Johanna ja Nora
Raamatu autor ja pealkiri. "Minu pere ja muud loomad" Gerald Durrell
Võtmeteemad: Üks suuremaid teemasid oli meie arust perekondlik suhtlus. Saime teada, millised olid erinevate inimeste karakterid ja kuidas nad omavahel läbi said. Tuli ette palju erimeelsusi, aga lõpuks olid nad ikkagi väga kokku hoidvad.
Teine suur teema oli loodus ja loomade tundmaõppimine. Põhiliselt kajastus see Gerry tegevuses.
Võtmestseenid:
1. Otsustav stseen (oli natuke rutakas), mis pani aluse raamatu tegevuskäigule: Larry ettepanek kolida Korfule.
2: Samuti andis raamatule suurt mõju Gerry ja Theodorese kohtumine.
3. Kindlasti aitas Gerry loodushuvidele kaasa ka pidev kolimine, mis tõi kaasa palju elukeskkonna vahetusi, uusi loomi ja putukaid, mida uurida.
Võtmekarakterid:
1. Gerry, kelle lapsepõlvest peamiselt raamat rääkis ja kelle silme läbi oli raamat kirjutatud.
2. Gerry koer Roger, kes oli ustav kaaslane Gerryle kõikides tema seiklustes.
3. Durrelli pere, põhiline oli sealt Larry, kelle otsuste läbi kõik juhtus.
Püstitatud küsimused:
1. Mis sai kõikidest tegelastest edasi?
2. Kuidas pidasid vastu kõik loomad reisil tagasi Inglismaale ja kuidas neil Inglismaal läks?
3. Kas Gerryt huvitas loodus ka suurena ja mis ta pärast õpingute lõpetamist edasi tegi?

Kirjandusklubi kokkuvõte
Istusime rahulikult ümber laua, arutasime raamatu teemadel, olime paljuski ühel meelel ning jutt veeres hästi. Õhkkond oli meeldiv ning hubane, ülesanne oli mõnus ja ei käinud üle jõu.

"Minu pere ja muud loomad" Gerald Durrell

Tere jälle! Lugesin läbi oma esimese kohustusliku kirjanduse sel õppeaastal. Rääkisime lähemalt raamatutest, mis kajastavad kirjaniku mälestusi. Neid teoseid nimetatakse memuaarideks. Niisiis pidimegi ühe sellise valima. Olin sellest raamatust juba ennegi kuulnud, aga ei teagi, miks polnud seda lugenud. Ilmselt polnud piisavalt aega. Nüüd otsustasin katsetada.

Lühidalt rääkis raamat ühest eriskummalisest perest, kus kõik liikmed olid väga erinevate iseloomude ja huvidega. Eriti olid neil huvid erinevad, sest raamatu põhiline sisu oligi ju väikese Gerry huvist looduse ja loomade vastu. Kõik suured sekeldused sellepärast juhtusidki. 

Perekond Durrell oli üks tavaline inglise pere, kes tahtis Inglismaa sombusele ilmale vaheldust ning otsustasid minna elama Kreeka imeilusale saarele. Seal leidsid nad endale palju uusi ja toredaid sõpru. Ka loomade hulgast.

Raamat oli jaotatud kolmeks osaks ja mulle tundus, et iga uus osa algas uude majja kolimisega. Mulle väga meeldis raamatu alguses see „kaitsekõne“ nagu kirjanik seda nimetas. Seal ta rääkis lähemalt, kuidas tal tuli mõte see raamat kirjutada ja kuidas tema pere selle juures suureks toeks oli. Samuti lugesin ma raamatu lõpus läbi pisikese lõigu Gerald Durrellist ja tema teistest teostest. Sealt sain teada, et ta reisis ka suurena väga palju ringi, päästis suremisohus loomi ja kirjutas oma retkedest palju raamatuid. Üks tema suurimaid saavutusi oli loomaaia rajamine Jersey saarele.

Väike Gerry oli vaikse loomuga. Ta armastas väga loomi, kaitses neid ja hoolitses nende eest. Õppida ta väga ei viitsinud ja midagi talle meelde ei jäänud. Ta soovis olla õues ja tegeleda oma putukate ja loomadega. Kuna loomad korraldasid tema perele palju sekeldusi, siis sai ta tihti pragada ja oli üsna tülikas laps. Sellest hoolimata tõi ta neid ikka koju. 

                 

                 Gerald Durrelli kuju Jersey loomaaias                      Kirjanik noorena

Raamatu sõnakasutus oli kerge, palju oli igasuguseid kirjeldusi, mis mulle tavaliselt ei meeldi, aga siin raamatus olid need nii hästi sõnastatud. Need maalisid mu silme ette justkui imetulsväärseid pilte tegevuspaikadest ja olukordadest. Vahel mõtlesin, et issand kui lahe oleks niimoodi päevast päeva loomi jälgida. Kuna Gerry ei saanud alguses mingit haridust,  tundus see mulle uskumatu, et see kõik kunagi ka tegelikult juhtus ja et sellest samast poisist sai maailmakuulus kirjanik. Muidugi oli tal mitmeid koduõpetajaid, kelle käest korraliku hariduse siiski kätte sai. Mis pani mind väga imestama oli see, kui rahulik ta suutis loomadega olla ja kuidas isegi pisikese kõrvahargi leid teda lakke hüppama pani. Temas oli alati lapsemeelsust ja avastamisrõõmu. 

Võib ette kujutada, kui palju loomi ta enda koju nende kõikide retkede järel tõi. Ma ei usuks elu sees, et minu vanemaid selliseid loomi putukatest lindudeni koju  lubaksid. Ega ma isegi suur putukate fänn ole. Gerry peregi polnud sellega alguses päri, aga kuidagi suutis ta ikka nad oma hoolealusteks võtta. Mind üllatas väga, kui Gerry kaks harakapoega oma pesast ära võttis ja endale koju viis. Meile on ju ikka õpetatud, et linnupoegi ei tohi puutuda, kui nad just haavatud pole, aga kuna Gerry elas Korful, siis ehk neil on seal teistsugused reeglid.

Raamat oli kohati väga naljakas. Kõige rohkem ajas mind naerma kahe suure venna nääklused ja igasugused äpardused, mis selle perega juhtus. Ja neid oli küllaga.

Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, nii noortele kui vanadele. Eriti nendele, kellele meeldivad loomad ja loodus.

Suzanne Collins “Näljamängud”, “Lahvatab leek”, “Pilapasknäär”

Jälle on käes september ja mõtlesin, et kirjutan viimase sissekande oma suvisest lugemisest. Seekord otsustasin teha midagi uut ning panen kolm raamatut kokku. Need on kõik “Näljamängude” raamatu sarjast.

Minu meelest on see üks parimaid sarju. No ega ma muidugi neid liiga palju lugenud pole. Hetkel meenub ainult "Harry Potter", "Sari õnnetuid lugusid" ja "Tagurpidi kooli lood". 

"Näljamängud" oli põnev ja pingeid pakkuv, kurb ja südamlik sari. Ühesõnaga kõik hea, mis ühes raamatus olema peab. Esimese osa lugesin läbi juba eelmisel aastal. Või isegi üle-eelmisel. Mäletan, et tahtsin selle võimalikult ruttu läbi saada, sest kohe-kohe oli kinno tulemas ka film. Ning siis läksin filmi vaatama. Film meeldis mulle kohutavalt, kuid raamat ikkagi rohkem.

Lühidalt rääkis raamat riigist, kunagisest Põhja-Ameerika kohal asuvast Kapitooliumist, mille elanike oodatumaks sündmuseks olid igal aastal korraldatud näljamängud, kus osales 12 tribüüti. Mängude võitja oli see, kes kõik teised osalejad oli ära tapnud ja üksi ellu jäi. Samal ajal jälgiti kogu seda võitlust elu ja surma peale suurtelt ekraanidelt. Osad inimesed lõbustasid end sellega, kuid samas oli perekondi, kelle silme all suri nende laps, õde või vend.

Peategelasteks olid poiss ja tüdruk - Katniss ja Peeta. Nad elasid ühes ringkonnas (nii olid nad jaotatud). Mängude lõpuks jäid nad kahekesi ellu ja mängu reeglite järgi peaks üks teise ära tapma, aga kuna nad olid saanud väga headeks sõpradeks jäid nad mõlemad ellu. Sellest tuli suur jama, mis oli algatus suureks mässuks.

Raamatud olid nii põnevad, et leheküljed kadusid käest. Vahetevahel oli selline tunne, et tahaks õudusest karjuda. Nii jube oli taluda nende mängijate kannatusi ja õudust.  Vahel ei suutnud ma uskuda, et kõik see nii julma pöörde võtab ja tõesti lapsed tapetakse. Siis pidin endale mitmeid kordi meenutama: see on ju väljamõeldis ja mitte tegelik elu.

Ühel päeval arutasime raamatuid minu emaga, kes on samuti peaaegu kõik osad läbi lugenud. Ainult viimane osa jäi tal pooleli, sest ta lihtsalt ei jaksanud pidevast surmahirmust enam lugeda. Meie mõlema jaoks oli raamat väga etteaimamatu. Alati tundus, et peategelane Katniss kohe-kohe sureb, aga ei. Jäi ellu. Natuke edasi lugedes mõtlesin taas, et nüüd küll sureb. Ja jälle jäi ta ellu. Raamat oli kirjeldatud läbi tema silmade. Ning mitmeid kordi läbis tedagi mõte, et miks ma surnud pole, ma peaksin olema. Ning päris lõpus ei tahtnud ta ise ka enam edasi elada. Raamatu lõppu ei osanud ma ette kujutada. See oli karm ja ootamatu. Katnissi õde suri. Katnissist ja Peetast sai aga pere.

Ootan väga filme ka raamatu teistest osadest. Väga suurepäraselt on minu meelest ka valitud filmi näitlejad. Pärast esimese filmi nägemist ei olekski ma osanud teistsugust Katnissi ega Peetat ette kujutada.

Seda raamatut, täpsemalt kolme raamatut, soovitan soojalt. See on fantaasiarikas, põnev, kurb, õudne ja ootamatu. Just täpselt selline, mida ühelt põnevikult oodata võiks. Ja sobib hästi filmi stsenaariumiks.

"Huntide pealik" Alexandre Dumas

Seekord lugesin läbi raamatu “Huntide pealik”, mille autor on Alexandre Dumas.

Pärast Timm Thalerit ei osanud ma ühtegi raamatut valida. Proovisin küll üht, küll teist, aga ükski raamat ei tundunud nii hea. Nii ma küsisingi nõu oma õe käest, kes soovitas mulle seda raamatut. Talle oli see väga meeldinud.

"Huntide pealik" on müstiline ja omanäoline lugu, mille Alexandre Dumas pani kirja lapsepõlves kuuldud legendi põhjal. See erineb kõikidest teistest Dumas’ teostest, nii peategelase kui ka tegevuspaiga poolest. Ise pole ma kahjuks ühtegi tema teist raamatut lugenud, aga sooviksin lähitulevikus kindlasti.

Seekord ei olnud peategelased vaprad sõjamehed vaid hundid ja vaene kingameister. Tegevuspaik on Dumase’ lapspõlvekodus Villers-Cotterets linnakese ümbrus - sealsed metsad ja jõed ning külad. Eriti meeldis mulle oma lapsepõlve meenutav sissejuhatus, kus Dumas tutvustab, kuidas ta sai idee selle romaani kirjutamiseks.

Lugu aga ise räägib ühest vanast legendist, vaesest puukingade valmistajast Thibault’st, kes rikkuse ja võimu nimel sõlmis kokkuleppe Saatanaga (nagu tegi ka Timm minu eelmises loetus raamatus) ja sai nii huntide pealikuks.

Raamat oli täis üsna humoorikaid, kuid ka ootamatult õudsaid seiklusi. Lugesin raamatu läbi ainut mõne päevaga. Algus oli veidike igavam, aga põnevus aina kasvas. Sõnakasutus oli üsna kerge. Kohad ja nimed olid raskemad, kuid jäid kiiresti meelde. Samuti oli ka üsna palju kirjeldusi, aga need ei häirinud nii väga.

Peategelane Thibault on hea näide, kuidas palju raha ja võim võib inimesed hulluks ajada. Alguses oli Thibault väga õnnelik, kui ta kokkuleppe sõlmis. Kui ta kogemata inimese aga tappis, oli ta niivõrd kohutatud oma jõu suurusest. Kuid proovis seda ikka edasi kasutada headel eesmärkidel. See tal muidugi hästi ei õnnestunud. Aina rohkem hakkasid inimesed teda vihkama ja põlastama ja lõpuks isegi kartma. Kõike seda oli tal raske kannatada ja nii ta tegi saatanaga uue kokkuleppe, kus ta muutus libahundiks. Raamat lõppes ootamatult, kõik armas Thibaulti elus kadus lõplikult ja sellest nii masenduses olles, kadus ka tema.

Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile. See on põnev ja õpetlik lugu.

"Timm Thaler ehk müüdud naer" James Krüss

Suvel veedan palju aega oma suvekodus, Muhusaarel. Ajaviiteks on väga mõnus siin raamatuid lugeda, hetkel lõpetasin just oma kolmanda raamatu.

Aga alustame esimesest.

Lugesin raamatut nimega “Timm Thaler ehk müüdud naer”, mille autor on James Krüss. Olin sellest raamatust palju head kuulnud. Kuna sain hiljuti selle raamatu endale kingiks, siis võtsingi selle esimesena kätte.

Raamat rääkis ühest poisist nimega Timm. Timm oli kaotanud oma ema ning isa oli võtnud endale uue õela naise. Pühapäeviti käis Timm oma isaga hipodroomil, hobuste võidujooksu vaatamas ja võitude peale kihla vedamas, mis mõlemale väga meeldis. Varsti Timmi isa aga suri ning Timm langes masendusse. Kuid ta otsustas siiski traditsiooni jätkata ning käis igal pühapäeval ise hipodroomil. Ühel päeval kohtas ta seal aga ühte eriskummalist härrat, kes tegi talle ettepaneku müüa maha oma naer. Vastutasuks korraldab härra, et Timm võidaks kõik kihlveod. Peagi mõistab Timm, et võime naerda on palju rohkem väärt kui kõik maailma rikkused. Kuid oma naeru tagasi saada tundub võimatu...

Tegemist oli seiklusraamatuga, mis oli väga paeluv ning kaasakiskuv. Raamatut oli äärmiselt raske käest panna. Sõnakasutus oli kerge, palju oli tegevust. Kirjeldused ei olnud pikad ja see oligi väga hea, sest vahel venitatakse raamatut kirjeldustega ja see muutub igavaks.

Raamatut lugedes soovisin hullupööra, et raamatul oleks hea lõpp. Vahel on mul selline komme, et vaatan peatükkide pealkirju ja kuna viimane oli taasleitud naer, siis sain rahus lugeda, teades, et kõik lõppeb hästi. Vahepeal tundus, et on lootusetu mõelda, et Timm oma naeru tagasi saab. Õnneks lõppes ikkagi kõik hästi. Kurjad sai alistatud ning neile õppetund antud. Kõike seda ei oleks Timm üksinda suutnud, aga tänu oma ustavatele ja kavalatele sõpradel sai ta oma naeru tagasi. Samuti leidis ta endale toreda ja hea pere. Raamatu põhjal on tehtud seriaale, filme ja multifilme. Kahjuks pole ma neist ühtegi näinud.

Sooviatn seda raamatut kõigile. See on südamlik, õpetlik, kurb ja armas.

Teach me laughter, save my soul!

"Krabat" Otfried Preussler

Seekord lugesin läbi raamatu “Krabat”, mille kirjutas Otfried Preussler. Mu isa ütles, et sama kirjanik kirjutas ka “Väikese nõia”, mida olen samuti lugenud. Enne “Krabati” lugemist ei teadnud ma sellest kirjankust ega raamatust midagi. Kaane järgi ei osanud ka midagi arvata. Oranž kaas ühe pildiga ei avalda raamatu sisu kohta minu meelest suurt midagi.

Tegelikult rääkis raamat ühest poisist, Krabatis, kes satub vanasse veskisse ja hakkab seal nõiakunsti õppima.  Krabat oli 14-aastame orb. Salapärastel kurjadel jõududel õnnestub peaaegu hävitada nii loo peategelane kui ka tema sõber. Kuid sõprus ja armastus aitavad Krabatil võidelda ning lõpuks taas leida inimliku elu mõtet. Ta oli tegelane, kes jättis mulle väga sügava mulje. Ta muutis maailma võideldes kurjade jõududega tarkuse ja armastusega. Veskipoistel oli raske ja karm elu. Mul oli nendest väga kahju.

Tegemist oli seiklusraamatuga. Mõnedes kohtades oli raamat nii õudne, et vaatasin mitu korda enda ümber, kas keegi mind jälgib. Raamat oli põnev ja kaasakiskuv. Seda oli raske käest panna.

Raamatut lugedes juhtus minuga üks hämmastav asi. Eile lugesin üsna hilja õhtul veel “Krabatit” ning vaikselt hakkasid siis silmad kinni vajuma. Panin raamatu kinni ja jäin magama. Unes nägin, et ma muutusin rongaks ning lendasid ringi. Äkki hakkas mind taga ajama suur kotkas. Minuga juhtus kõik täpselt samamoodi nagu Krabatiga. Sellist asja pole minuga veel kunagi juhtunud.

Raamatut lugedes mõtlesin, et sellest raamatust saaks hea etenduse või filmi. Otsisin internetist ja avastasin, et 2008. aastal lavastas saksa režissöör Marco Kreuzpaintner filmi “Kratt”. Film on joosknud ka kinos Artis. Kahju, et ma seda näinud ei ole, aga kui võimalus tekib, siis vaataksin kindlasti.

Raamatu sõnakasutus oli kerge, ainukesed keerulised asjad olid inimeste nimed, aga need said ka ruttu selgeks.

Ausalt öeldes ei aimanud, et raamat lõpeb hästi. Mustad jõud said võidetud.

Igatahes soovitan seda raamatut kindlasti. Nii noortele kui ka vanematele. 

"Armastusega fännidelt" Keitlin Priilinn

Lugesin läbi raamatu “Armastusega fännidelt”, mille kirjutas Keitlin Priilinn. Valisin selle raamatu kuna olin juba enne lugenud Keitlin Priilinna raamatut “ Mustlasplikad”. Ja kuna see mulle väga meeldis, siis  tahtsin tema teisi raamatuid samuti lugeda. 

Tegemist oli noorteromaaniga, mis räägib fännikultuurist. 

Raamat rääkis kaheksateist-aastasest tüdrukust Lisannist, kes oli saanud üheteistaastasena bändi Dreamblue tulihinge-liseks fänniks. Sel aastal otsustas ta minna Dreamblue maailmaturneele ning järgneda oma iidolitele üheksasse riiki, käies kolme-teistkümnel kontserdil. Oma teekonnal tutvub ta paljude värvikate kaasfännidega. Leiab nii sõpru kui ka vaenlasi ning satub täbaratesse olukordadesse.  

Tegevust oli kirjeldatud  läbi peategelase silmade. Sõnakasutus oli kerge ja lugemine läks kiirelt. Palju oli kirjeldatud, mida Lisann ühes või teises kohas tundis ning mõtles.

Keitlin Priilinn

Lisann oli väga järjekindel tüdruk. Tal oli kindel soov kohtuda oma iidolitega ja öelda neile, kui palju nad talle tähendavad ja kuidas nende muusika suudab tema tundeid nii hästi kirjeldada. Isegi suur koduigatsus ja teiste inimeste negatiivne arvamus ei suutnud tema meelt muuta. Ning läbi suurte katsumuste said ta bändi liikmetega väga lähedatseks.  Reisi lõpuks hakkaks Lisann mitmeid asju teise pilguga vaatama. Ta sai aru, kui kallid ja toredad on tema oma sõbrad ja pere, kes teda kodus ootasid. Ta mõistis, millised on tõelised sõbrad.

Raamatu lõpus tuli välja minu meelest raamatu mõte:  Lisann oli jõudnud koju on pikalt reisilt. Ta teadis, et ees ootab õppimine ja töö, aga sel ühel õhtul, mil esines Tallinnas tema lemmikbänd, ei mõelnud ta nendele asjadele. Ta soovis tunda rõõmu kontserdist, nautida parimate sõprade seltskonda. Selline ongi üks tõeline muusikaelamus – aitab unustada mured ja lubab olla lihtsalt õnnelik.

Kui vaatan oma sõpru, siis näen, et kõigil oma lemmikud. Kas just kõik sellised kirglikud fännid on, aga austus hea muusika vastu on minu arust väga lahe. Olgu see niinimetatud "hea ja lemmik" siis täpselt selline nagu igaüks just õigeks peab. On ju selge, et minu ja minu vanemate lemmikud on täiesti erinevad. Ja otse loomulikult ei fänna ma sellist muusikat, mis meeldib minu 7-aastasele õele. Isegi minul ja mu sõpradel võib vahel muusika osas oi kui erinev arvamus olla. Ja see ongi tore, sest nii on maailm märksa rikkam.

Soovitan seda raamatut kõigile, kes ei mõista fännide suurt kirge ning ka nendele, kes on fännikultuuriga juba seotud. 

Samuti soovitan soojalt lugeda raamatut "Mustlasplikad". See on seikluslik ja mõnus lugemine.

Kirjand "Prints ja kerjus" ainetel

                         Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Inimene pole kunagi rahul sellega, kes ta on või kus ta elab. See on juba inimloomuses. Kui oled reisil, tekib koduigatsus, kui oled kodus, tahad minna maailma avastama. Kui on soe suvi, ootab inimene paksu lumega talve. Kui sa elad maal, tahad linna, kui sa elad linnas, tahad minna puhkama maale. Ja kui sa saadki linnast maale elama, ei oska sa seal midagi teha ning tahad linna ikka tagasi. Seal oli mugav ja seal oli rohkem sõpru, kes sind tundsid. Nii me jäämegi paremat elu tahtma. Kui me just ei ela muinasjutus, kus lõpp on alati ikka hea.

Noorteoooper “Prints ja kerjus” peategelased olid Tom ja Edward. Tom oli kerjus ja elas prahihoovis. Tema unistuseks oli saada printsiks ja elada uhket elu. Edward oli aga prints, kes unistas vabadusest ja lõbusatest mängudest teiste omasugustega. Nii juhtuski. Nende õnneks olid nad välimuselt väga sarnased ja said oma kohad elus ära vahetada. Prints, kes läks kerjuste sekka, oli alguses põnevil ja uuris uusi asju, kuid keegi ei saanud aru, kes ta tegelikult on ning teda koheldi nagu kõiki teisi kerjuseid -  halvasti ja ebaõiglaselt.

Kuningakojas oli küll palju jõukust, aga samas ka palju ebaausust ja valetamist. Enda arvamust ei saanud avaldada, ilma et su pea maha ei võetaks. Sealsete inimeste tunded ei olnud tõelised. Keegi ei tundnud üksteist täielikult. Seal ei olnud häid sõpru ja armastavat pere. Tom tundis ennast üksildasena. Ta ei osanud kuningakojas ennast kaitsta, ta ei teadnud ohte, mis võivad teda ees oodata. See olukord oli talle võõras ning ta ei osanud õigeid otsuseid teha. Tom aga harjus sellega ruttu ja hakkas nautima puhtust ja uhkust ning tundis sellest isegi lõbu.

Edward nägi maailma prahihoovis viibides hoopis teisest küljest kui varem. Ta nägi, mis seisus on tema alamad, mõistis paremini oma õukonna seaduste julmust ja lubas need tühistada. See oligi hea, et ta sai näha, kuidas valitseda oma riiki paremini kui tema isa.

Tom aga oli lossi mugavusest ja sellega kaasnevast paremast elust nii ära võlutud, et tahtis ise kuningaks saada. Kroonimisele ilmus aga tema ema, kes tundis oma poja ära ning Tomil hakkas häbi. Ta tundis, et ta ei sobi enam siia ja ta ei saa oma ema ning sõpru niimoodi kaitseta jätta. Ta andis oma krooni Edwardile ja kõik muutus endiseks ja isegi paremaks.

Nende poiste seiklused näitasid selgelt, mis juhtub inimesega, kui ta satub olukorda, kuhu ta tegelikult ei kuulu. On oluline leida oma elust see rõõm ja põnevus ning sellega rahul olla. Muidu peab nagu Tomgi oma ema ja lähedaste ees häbi tundma. Kindlasti andis see lugu mõlemale poisile ja ka kõigile teistele õppetunni. Näitas neile, et tuleb olla õnnelik selle üle, mida elu sulle on andnud. Nii on saatus selle meile määranud. Kõigil inimestel on oma elu ja teiste inimeste ellu ei sobi sekkuda.

Vahetevahel ma mõtlen, mis tunne oleks olla keegi teine. Näiteks mõni kuulus laulja või näitleja. Unistan sellest, missugune oleks elu, kui mul oleks nii palju raha, et saaksin kõike mida hing ihkab. Kõik need mõtted on toredad, aga rikkuse ja kuulsuse tagaajamine ei tohiks muutuda kinnisideeks, mis paneb su muu elu enda ümber unustama.

Vahel meeldib mulle jalutada pimedal tänaval ja piiluda sisse võõrastest akendest. Näen seal inimesi toimetamas, sõpradega rääkimas või telekat vaatamas. Nende elu tundub põnev, aga lõpuks on siiski hea oma koju jalutada.

Õnn on see, kui sa ise mõistad ja oskad hinnata kõike seda, mis on sinu ümber loodud ning oskad rõõmu tunda pisikestest asjadest. Õnn on kaaslased sinu elus: sinu pere ja sõbrad. Sellest arusaamiseks tuleb vahetavahel vaadata oma elu eemalt, kõrvaltvaatajana. Ühel hetkel võib see kõik su ümbert kaduda ja kurb oleks alles siis mõista, kui õnnelik sa tegelikult olid.

"Tõmba uttu" Helga Nõu

Lugesin Helga Nõu raamatuid “Pea suu” ja “Tõmba uttu”. Tegelikult olid need lood ühes raamatus. Otsustasin rääkida raamatust “Tõmba uttu” kuna see meeldis mulle rohkem. Tegelikult alguses, kui ma vaatasin neid pealkirju, arvasin, et tegemist on krimkatega. Aga lugema hakates sain aru, et tegu oli hoopis noortekirjandusega.

“Tõmba uttu” rääkis poisist, kelle nimi oli Joonas ja tema klassist. Joonase klass oli valmis teinud ühe näidendi, millega nad lähevad Rootsi. Ta unistas, kuidas teda ootab ees suur ja hea tulevik. Kuidas ta läheb ühe panga direktori juurde elama, kellel peab olema muidugi ilus tütar ja nii saab ta Rootsis rikkaks. Kuid paar päeva enne reisi öeldi Joonasele, et ta ei saa minna. Tema asemel läheb hoopis keegi nimega Gunnar, kes oskab hästi rootsi keelt ja läheb neile tõlgiks. Hiljem selgus, et ta on Joonase õpetaja Piilmani poeg. Joonas sai väga vihaseks. Kogu tema maailm varises kokku. Ta ei tahtnud jääda oma pruuni ellu, siia igavasse Eestisse, kus midagi ei juhtu. Ta plaanis koos oma sõbra Markoga kätte maksta nii Gunnarile kui ka õpetaja Piilmanile. Vastutasuks pidi ta Markole andma vanaisa kingitud maki. Joonase vanaisa oli surnud ja makk oli viimane mälestus temast.

Asi läks põnevaks, isegi hirmsaks. Marko sai vigastada, Gunnar suri. Õnneks ei olnud üks teisega seotud, kuigi Joonase ehmatus oli suur. Ülejäänud pool raamatut rääkis seiklustest, mida Joonas ja tema klass Rootsis läbi elasid. Joonas leidis, et Rootsi polegi selline unistuse maa ja tuli rõõmuga Eestisse tagasi.

Tegemist oli seiklusliku raamatuga, mis on mõeldud noortele. Tegevust oli kirjeldatud erinevate laste silmade läbi. Lugemine läks libedalt ja raamat sai üllaltavalt ruttu läbi. Alguses tundusid noored väga ülbed ja sõjakad, aga tegevuse arenedes hakkasid nad üksteisest hoolima ja kokku hoidma. Nende tegevus ja jutt tundusid nii tõepärased, et otsisin suure huviga üles, kui vana oli Helga Nõu, kui ta raamatu kirjutas. Minu suureks üllatuseks oli ta 67–aastane. Raamatu lõpus said noored oma vigadest ruttu aru ja andestasid kiiresti. Muutusid arukamateks ja mõistlikumateks. Sealt tuligi välja natuke  liiga täiskasvanulikku tarkust.

Raamatu sõnakasutus oli kerge. Oli palju slängi nagu noortel kombeks. Voolavad ja huvitavad kahekõned aitasid raamatut kiiremini lugeda, kuid palju oli ka laste tundeid ja mõtteid. Oli kirjeldatud, kuidas nad reageerisid või mis tegid.

Mulle väga meeldis, et Helga Nõu suutis hästi tuua välja noorte eripära. Nende mured oma välimuse ja teiste arvamuse pärast. Kuigi see raamat oli kirjutatud aastal 2001, on praegused noored suhteliselt samasugused. Vahel oli isegi tunne, et tekst oli võetud mõne noormehe või tüdruku päevikust. Aga kes teab, võib olla oligi.  Suurepäraselt oli ka välja toodud, kuidas paljud lapsed olid oma muredega üksi. Nende vanemad ei kuulanud ega aidanud neid. Neil oli kiire või siis neid üldse ei huvitanudki, kuidas nende lastel läheb.

Soovitan seda raamatud lugeda kõikidel noortel, aga mitte ainult. Kindlasti sobib see lugemiseks ka täiskasvanutele. Tuleb isegi kasuks, sest siis neil oleks lihtsam mõista, mis toimub ühe noore inimese sees.

"20 000 ljööd vee all" Jules Verne

“20 000 ljööd vee all” on  Jules Verne’i seiklusraamat. Lisaks seiklustele ja fantaasiale, on raamatus palju ajalugu, teadust ning fakte.

Raamat räägib Prantsusmaa kuulsast teadlasest professor Pierre Aronnaxist, kes läks uurima suurt merekoletist koos oma ustava teenri Conseiliga. Merekoletis osutus aga hoopis allveelaevaks. Härra Aronnax paisati oma teenri ja sõbra vaalapüüdja Ned Landiga üle parda. Nad   aidati allveelaevale, mille kapteniks oli Nemo. Professor, tema teener ja vaalapüüdja võeti vangi ning raamat räägib kümnest kuust, mil nad veetsid allveelaeva pardal. Ja muidugi kogu nende põnevatest ja pingelistest seiklustest, mida nad oma teekonnal läbi elasid.

Raamat ilmus aastal 1869 ja nägi välja selline:

Kapten Nemo oli misantroop. Misantroop on inimeste põlgaja. Ta oli inimeste eest põgenemiseks lasknud ehitada allveelaeva, mille nimi oli "Nautilus". 

Ta elas sellel koos oma meeskonnaga ja sõitis mööda maailma meresid. Koos Aronnaxi, Conseili ja Landiga käivad nad Atlantisel, lõunapoolusel ja sügavates meresüvikutes. Nad teevad tähtsaid avastusi ja võitlevad hiidkalmaariga. Kuigi kapten Nemo tundus algul vihane, kinnine ja kättemaksuhimuline, siis tegevuse arenedes muutus ta sõbralikuks ja südamlikuks. Lisaks sellele oli ta väga tark, rääkis huvitavaid lugusid ning teadis meredest ja maadeavastustest meeletult palju. Ta luges palju, huvitus kunstist ja oli laia silmaringiga mees. 

Raamatutes on kapten Nemot kujutatud sellisena:

Mis mina sellest raamatust arvan: 

Raamatu sisu oli väga seikluslik, aga ka kindlasti teaduslik. Palju oli juttu ajaloost ning sel ajal tegutsevatest isikutest. Vahepeal läksid aga looduse, mere ja erinevate kalade kirjeldused nii pikaks, et oli väsitav ja raske lugeda. Kuid samas meeldisid mulle väga peategelaste jutuajamised, vaidlused ja naljad. Raamatus oli väga palju uusi sõnu. Näiteks sain teada, mis on ljöö, misantroop, Atlantis jne, jne. (Vaata täpsemat allpool jutus).

Raamat lõppes väga salapäraselt. Lõpus jäi õhku palju küsimusi kuna põgenedes sattus kapten Nemo laev keerisesse ja härra Aronnax, kes põgenes oma sõpradega ühe väikese paadiga, lõi oma pea ära. See sunnib kätte haarama ka järgmist raamatut "Aarete saar".

Kui raamat kirjutati, oli veealune maailm inimestele tundmatu. Samuti ei olnud olemas selliseid allveelaevu nagu "Nautilus". Tänapäeval pole see enam nii. Raamatust sain palju teada erinevatest lahtedest ja väinadest, kuid ka suurematest veekogudest ja kuidas need seostuvad maailma ajalooga. Kindlasti oli väga põnevalt ja üksikasjalikult kirjeldatud lõunanaba, mida meeskond esimesena kogu maailmas läbi seilas.

Mõned asjad, mida raamatust teada sain.

Mis on Atlantis?

Atlantis on müütiline, plahvatuse järel merre vajunud võimas, rikas ja imeline maa ja riik. Pärimus on meieni jõudnud Vana-Kreeka filosoofi Platoni teoste "Timaios" ja "Kritias" järgi. Platon tegeles palju Atlantise küsimustega. Pole täpselt teada Atlantise eksisteerimise aeg. See on paigutatud 12 000 aastat eKr. 

Mis on ljöö?

Ljöö on Euroopa ja Ladina-Ameerikas levinud ajalooline pikkusmõõt. Seega ei tähenda raamatu pealkiri vee sügavust, vaid teekonna pikkust. Praegu ei ole ljöö ühegi riigi ametlik mõõtühik. Ljöö pikkus on umbes 3,25 kuni 4,68 km. Ehk siis sõideti raamatus läbi umbes 80 000 km.

Mis on süvik?

Süvik on sügav nõgu veekogu põhjas. Süvik tekib kahe laama piirile, kui üks laam sukeldub teise alla. Laam on kiviplokk maakera koorikust. Süvikute pikkus võib ulatuda tuhandetesse kilomeetritesse. 

Mis on skafander?

Skafander on suletav tehiskeskkond, mille eesmärk on kaitsata astronauti avakosmoses valitsevate tingimuste eest. Esimesed skafandrid leiutati 1930. aastatel. Kirjanik kirjeldas oma raamatus skafandreid, mida kasutatakse mere põhjas.

Soovitan seda raamatut kõigile, keda huvitavad põnevad seiklused, mis on omavahel seotud nii ajaloo, teaduse ja samas ka väljamõeldud lugude ja põnevate fantaasiatega.