Seekord oli meil teemaks maagiliste
lugude raamatud ehk fantaasialood. Haarasin kätte David Almondi “Skelligi”.
Teosest ei olnud enne midagi kuulnud nii et ei osanud arvata, mis mind ees
ootab. Kui tutvusin raamatu žanriga, siis ootasin midagi väga ulmelikku, kuid
selles raamatus oli fantaasia pool pigem seotud päriseluga. Kohati pani lausa sügavalt
järele mõtlema, kas see oli nüüd tegelikkus või väljamõeldis.
Raamat pajatas loo ühest poisist
Michaelist, kes kolis uude majja, mis oli üsnagi halvas seisus ning vajas
renoveerimist. Samal ajal aga sündis perre uus laps, kes oli kohe väga haige.
See sündmus ajas terve Michaeli elu sassi ning need mõned kuud olid üsna
ebamugavad ning segadusttekitavad. Samal ajal avastas Michael oma aias olevast kuurist
ühe vanamehe, keda ta pidas alguses kodutuks, kuid hiljem selgus, et midagi on toos
mehes ebaoomulikku. Skellig osutus ingliks. Oma lahke südamega aitas Michael
oma hea sõbratari Minaga Skelligil paraneda ning vastutasuks andis ingel
pisipõnnile jõudu ellujäämiseks.
Ma usun, et see sissekanne on osutunud,
minu kõige keerulisemaks ülesandeks. Raamat tekitas minus nii erinevaid
tundeid, et sattusin tihti segadusse. Raamatu lõpuks jäin mõttesse, paljud
küsimused jäid minu jaoks õhku ning mõned kohad ebaselgeks. Kuid samas oli raamat
väga konkreetne ning täiesti arusaadav. Tihti juhtus raamatus nii, et lugesin
ja lugesin ning lõpp aina lähenes. Kuid lugu aina venis ja venis ning mul oli
tunne, et kirjanik ei tea isegi, kuhu looga triivib. Mulle korraga see raamat
väga meeldis ning tundus kohutavalt põnev ning hirmuäratav, kuid samas oli ta
üsna grazy.
Kogust sellest tunnete keeristormist
lõpuks vabanedes ning raamatu lõpetades sain selgelt mõelda. Minu jaoks raamatu
mõte oligi näidata, et vahel võib elu ja fantaasia vahel olla imeõhuke piir. Vahel
võibki tunda erinevaid tundeid samal ajal. Olla kurb ja rõõmus korraga, uskuda
ja mitte uskuda või igavleda ja veeta mõnusalt aega. Selle raamatuga oli
samamoodi. Ta nagu meeldis mulle. Või siis jälle mitte ...
Lugu Skelligist jättis mulle sügava
mulje ning pärast lugemist mõtlesin sellele veel pikalt. Ma olin isegi natuke
ehmunud, et kuidas see raamat mind niimoodi puudutada suutis.
Samas näitas raamat ka üsna selgelt
laste, või siis erinevate inimeste erinevaid arvamusi ja tundeid, Mulle väga
meeldis kuidas tüdruk, kes ei käinud koolis, jäi endale ja oma pere kommetele
kindlaks. Ka siis kui teised arvasid vastupidist.
Sõnakasutusest rääkides peaksin mainima, et mulle väga
meeldis kirjaniku erinevad võrdlused ning kujundid, mida ta kasutas. Sain nii
mõndagi kõrva taha panna.
Paljude raamatute lõpus kirjutatakse
natuke kirjanikust, mis mulle väga meeldib ja mida alati loen. Ka see raamat ei
erinenud teistest.
Soovitan kindlasti seda raamatut
kõigile. Eriti neile, kellele meeldivad salapärased lood. Kuid ka neile,
kellele meeldib lihtsalt raamatuid lugeda, sest selle raamatuga saab kindlasti avardada
oma silmaringi ning oma sisetunnete maailma.
Tüdruk Mina kirjeldas pidevalt kui
harukordne olevus Skellig on ning et ta jääb neile alatiseks meelde. Usun, et
too raamat oligi mulle kui Skellig - nii harukordne, et mäletan seda veel
pikalt.
“Skellig” on maailmas suurt kuulsust
kogunud novell, millest on tehtud oopereid, etendusi ja ka filme. Raamatu autor
on pälvinud mitmeid auhindu. Näiteks Briti kirjandusauhinna “Carnegie Medal” ning
Ameerikas oli tema raamat teisel kohal “Michael L. Printzi” auhinna
võisltusel. Viimane on kirjandusauhind, millele kandideerivad raamatud, mis on
kirjutatud just teismelistele ning sisaldavad ühteaegu tõelisust kui ka
fantaasiat.
Lugesin läbi ka raamatu James Dashner
“Labürindijooksja”, millest kohe ilmub ka film. Leidsin endale uue
lemmikraamatu ja usun et te ei pea kahetsema, kui mu lugemissoovitusi kuulda
võtate.
Head lugemist!
