“Libahunt” on August Kitzbergi näidend,
mis räägib Tammaru perekonnast. Ühel päeval sattus tavapärase Eesti pere ukse
taha tundmatu tüdruk Tiina. Tiina ema oli sama päeva hommikul tapetud, kuna
teda peeti nõiaks. Perekond võttis tüdruku omaks ja kasvatas ta suureks.
Ebatavalise välimuse ja juurte pärast oli Tiina pisut teistsugune ja inimesed
umbusaldasid teda. Juhtus aga nii, et Tammaru perekonna poeg armus Tiinasse,
kuigi oleks pidanud oma tuleviku siduma Tammaru perekonna teise kasulapse
Mariga. Mari oli aga nii kade ja levitas juttu, et Tiina olevat libahunt.
Lugesin esimest korda näidendit, mis oma
vormilt oli minu jaoks uus. Samas tekkis kohe kujutluspilt etendusest, lavast
ja näitlejatest.
Raamat oli küll vana ja rääkis
iidsetest uskumustest, aga samas väga tõetruu. Selliseid hetki, kus inimesed
võivad olla julmad ja pimestatud eelarvamustest leidub kahjuks tänini. Samas ei
saa olla Tammaru perekonna vastu, sest Mari ja teised külainimesed uskusid
seda, mida oli neile õpetatud. Tiina uskus seda, mida tema ema talle edasi oli
andnud.
Ma olen üks nendest inimestest, kes
arvab, et Tiina siiski ei olnud libahunt. Muidugi võib näiteks tuua erinevaid
katkendeid raamatust, mis võib seda teooriat kinnitada. Aga minu jaoks kaoks
kogu loo moraal ära, kui nüüd tulekski välja, et Tiina oligi libahunt. Tiinal
oli tugev side loodusega, ta austas loodust ja loodus armastas teda. Tänu
sellele tundiski ta end metsas nagu mõni loom või lind.
Mari oli rohkem selline tõrkuv ja
vihane inimene. Teda ei saa selles süüdistada, kuna armastus ja armukadedus
võivad teha suuri asju. Ma arvan, et inimestel olid erinevad põhjuseid, miks
nad pidasid Tiinat libahundiks. Maril oli selleks kindlasti armukadedus, mis
teda liigselt pimestas. See võimendas kõike. Külarahvas oli lihtsalt passiivne,
kes olid uskumustele truud.
Raamat tõi minu jaoks veel esile selle,
et inimesed pidasid tihtipeale veresidemeid tähtsamaks, kui midagi muud. Tiina
ei loobunud oma uudishimust ja oma huvist looduse vastu, et Margusega olla.
Samas, ka Margus ei jätnud oma pere ja kombeid, et Tiinaga olla. Ma ei teagi,
kas see näitab rohkem truudust või hoopis argust.
Korduvalt tundsin imetlust selle
vanaaegse jutustuse vastu. Ta
räägib pealtnäha vanadest uskumustest ja elust, aga tegelikult asjadest, mis on
inimestele omased tänapäevani. Tuleb olla avatud ja uudishimulik ning lahti
lasta eelarvamustest ja kuulujuttudest. Erinevused ja omapärased inimesed
rikastavad maailma. Tahtmatult tekkis vastumeelsus Tammaru pere ja Mari vastu.
Samas peab kindlasti ka neid mõistma.
“Libahunt” oli minu jaoks ajalooline
lugu, mis selgitab vanade eestlaste kombeid ja tõekspidamisi. Võrreldes
tänapäevaste vampiiride ja libahuntide kirjandusliku maailmaga oli see raamat
lihtne ja pisut naiivne. 