"Õudne Eesti" Indrek Hargla

"Õudne Eesti" on kirev kogumik erinevatest Eesti õudusjuttudest. Selle on kokku pannud hetkel üks tuntumaid õudusjuttude kirjanikke Indrek Hargla. Kuna kogumikus oli palju erinevaid lugusid paljudelt kirjanikelt, siis oli raamatus pisikesed tutvustused nende kohta. Raamatus on 31 lugu. Mina lugesin ära 10.

„Ohvrid“ Jaan Oks. Jaan Oks on pärilt Saaremaalt ning töötas mitmel pool õpetajana. „Ohvrid“ on ainuke kild Oksa proosaloomingust, mida saab pidada õudusjutuks. Lugu oli lühike ning tempokas, samas aga pisut raskesti mõistetav.

„Rõugutaja tütar“ F. R. Kreutzwald. Kreutzwald on kõikide eestlaste seas kui eepose „Kalevipoeg“ autor. „Rõugutaja tütar“ on ennemuistsetest juttudest üks kõige jubedamaid. Selles loos ilmus esimest korda selline tegelane nagu libahunt. Kreutzwaldi lugu oli üks esimesi, mille läbi lugesin. Minu jaoks ei olnud see nii hirmus, kui ma alguses arvasin. Lugu tundus pigem muinasjutuline.

 „Surm“ Richard Roht. „Surm“ on pärit Rohu loomingu algusaegadest. Raamatus oli novelli teine trükk. Lühidalt öeldes oli see lugu surmast ja selle protsessist. Väga pikalt ja põhjalikult. Loomulikult väga kõhedusttekitavalt.

„Kojutulek“ Liisi Ojamaa. Minu poolt loetud juttudest oli see ainuke, mis oli spetsiaalselt „Õudne Eesti“ tarbeks kirjutatud. Liisi Ojamaa ise on tuntud peamiselt luuletaja ja tõlkijana. Alguses oli lugu üsna tavapärase ülesehitusega, pisut meenutas noortekirjandust. Lõpu poole tegi ta aga kannapöörde ja muutus täielikuks ulmeks. Hiljem sõpradega arutledes, olid teised sellest jutust samasuguses hämmingus nagu mina.

„Öö nõiapoes“ Gert Helbemäe. Helbemäe sündis Tallinnas, ta on töötanud nii ajakirjaniku, raadiotoimetaja kui ka kuuldemängu autorina. Hiljem elas ta Inglismaal. „Öö nõiapoes“ tegevuspaik rändab tagasi keskaega ning toimub apteegis. Miskipärast lõi mulle silme ette raekoja platsil asuv raeapteek, kus olen ise ka sees käinud. Võib olla seetõttu kõnetas see lugu mind kõige rohkem. Ühesõnaga räägib lugu apteekrist, keda külastab keset ööd kummaline härra. Ta pärib rohu kohta, mis muudab surematuks. Järgmine päev mõistab apteeker, et tundmatu külaline tõi kaasa ühe kõige suurema õuduse - katku. Novellis oli pisut huumorit ning sõnakasutus oli mõnus ja  loetav. Tihti võivad vanaaegsed väljendid teose keeruliseks muuta. Sel korral mitte. Mulle väga meeldis, et õudus, mis loo õudusjutuks muudab, oli hiilinud inimeste argiellu. Seal ei olnud ei vampiire, nõidasid ega libahunte, vaid tavakodanikud, kes kartsid kohutavat haigust, mis oligi tegelikult keskaegsete inimeste kõige suurem hirm. Ootasin sarnaseid lugusid rohkem, sest pidasin neid just rohkem Eestiga seonduvaks. 

„Ussid tõusevad õhku“ Jaan Sarapuu. Sarapuu on sündinud Valgamaal, on töötanud pedagoogina, näitlejana, metoodikuna. Sarapuule väga omaselt on loo põhikäik looduse kättemaks.

„Metsavaim“ Veiko Belials. Belialsi lugudest kumab läbi looduslähedust, romantilisust ja ristiusklikust. „Metsavaim“ oli minu üks järgmisi lemmikjutte kogu raamatust. Kuigi see mulle väga õudusjuttu ei meenutanud, siis oli lugu hästi siiras ja sarnanes minu arust ühe kaasaegse filmi „Avatariga“.

„Lodjavahi surm“ Peet Vallak. Vallak on sündinud Pärnumaal. Proosat kirjutas ta juba keskkoolis. „Lodjavahi surma“ võib nimetada suhtenovelliks, mis oli järjekordselt väga ootamatu lõpppöördega ja pisut õõvastust tekitav.

„Suurte kuuskede man“ Juhan Jaik. Jaik on pärit Võrumaalt. „Suurte kuuskede man“ on võetud „Võrumaa juttudest“. Lugu räägib liigsest ahnusest ja jällegi looduse kättemaksust.

„Autokrati ebaõnn“ Lew R. Berg. Berg on varjunime kasutav autor, kes on tänini avaldanud juba kolm raamatut. Õudusjutte on tal vähe. „Autokrati ebaõnn“ oli mu kolmas lemmikjutt. See oli üsna lühike, kuid hästi ootamatu ja tabav. Põnevus oli laes juba esimestest ridadest alates.

Arutlesime Jaanus Vaiksooga „Õudne Eesti“ lugude üle ja leidsime, et Harglale on iseloomulik selline vorm, kus jutu sees hiilib see niinimetatud õudus täiesti ootamatult ligi. Seda tunnust oli tõepoolest kõikides juttudes.

Loetud kogumik ei olnud siiski päris minu cup of tea, kuid kogemuse võrra olen siiski rikkam.

"Kuristik rukkis" J. D. Salinger

 Fenomenaalne „Kuristik rukkis“ räägib ühest 17–aastasest poisist Holden Caulfieldist. Raamatu sündmused toimuvad kahe päeva jooksul enne jõuluvaheaega. Holden meenutab aega, kus ta oli  järjekordselt väljavisatud koolist. Olles läbi kukkunud kõikidel eksamitel peale inglise keele.

Holden on tavaline poiss, kes ei leia piisavat eesmärki õppimiseks. Ta vihkab kino ja filme ning läheb kiiresti keema pisikestest asjadest, mis tegelikult ei oma suurt tähtsust. Holden on nagu väike mässaja, kes usub, et täiskasvanud on naiivsed. Ta soovib vaid üle kõige peitu pugeda ja rahus oma elu elada, eemal kõigist neist võltsidest inimestest. Tema uskumused ja ideed tundusid samas nii siirad ja nii heasüdamlikud. Võib olla seisneski tema põhiline mure just selles, et on vähe neid inimesi, kes teda ka tegelikult tõsiselt võtavad ja tema südamlikke väljaütlemisi kuulavad. Kes ikka usub, et noorukil, kes ei viitsi õppida, on vahel ka tõsi taga. Mul on tunne, et Holden püüdis olla sõltumatu kõigest ja kõikidest. Kuid tahes tahtmata ta siiski sõltus inimestest enda ümber. Holden oli armas poiss. Ta hoolis inimestest ja inimesed hoolisid temast. Kuigi tal oli vahel raskusi selle mõistmisega ja selle välja näitamisega.

Holden on, oli ja jääb üheks kõige paremaks näiteks noorukitest ja noorusest. Nende pidevast sõdimistest iseendaga. Kes ma olen või kes ma pean olema? Miks ma kõike seda teen? Miks ma käin iga päev siin koolis ja õpin asju, mis mind tegelikult üldse ei huvita? Pidev kahtlemine ja küsimuste esitamine.

Kuigi jutustus sukeldub Holdeni mõtetesse ning toob välja tema probleemid, siis raamat annab neile ka vastused. Näiteks on selleks üks hetk, kus Holden vestleb oma ammuse inglise keele õpetajaga. Ma sain aru, et Holden otsib midagi suurt, midagi, mida ta ümbrus ei suuda talle pakkuda või siis ta usub, et tema ümbrus ei suuda talle seda pakkuda. Nii annab poiss alla enne, kui üldse otsima hakkab. Ja lõppude lõpuks selle otsimise alguse annabki kool, kes suunab sind mingile teele. Ja see on siis individuaalselt sinu töö, leida endas huvi ja kasutada seda teed ning rajada endale tulevik. Põhiline asi, mida õpetaja Holdenile selgeks üritas teha oligi see, et ta ei ole üksi. On nii palju teisi inimesi, kes on samamoodi enda ja ümbritsevaga pahuksis. Ja kui ta vaid küsiks, oleks kõik nõus teda abistama. Ja tegelikult ongi raamat kohutavalt suureks abiks kõikidele noortele enda leidmisel. On siis iseasi, kas nad seda ka soovivad.

Raamatus kerkis esile ka Holdeni unistus. Ta soovis olla the catcher in the rye. Ta kujutas ette, kuidas lapsed mängivad suurel rukkipõllul järsu kuristiku kaldal. Mänguhoos satub mõni laps kuristikule ohtlikult lähedale. Ja Holdeni töö on nad siis ära päästa. Ma usun, et sellele unistusele viis teda arusaamine, et suureks saamine tähendab tegelikult kuristikku kukkimist. Ja mitte keegi sind sealt enam välja ei aita. Sa oled üksi suurte inimeste julmas maailmas.

Teadsin, et selles raamatus on palju kasutatud allegooriat. See tähendab, et jutus peaks leiduma tagamõte, alltekst või sümbolite kaudu seletatav sügav õpetus. Püüdsin neile jälile jõuda. Kindlasti aitasid sellele kaasa ka võimalus raamatu üle arutada mõne sõbra või klassikaaslasega.

Raamat on väga vana, kuid aegamisi inimeste südametesse pugenud. Vahepeal oli tunda sõnakasutuses ja lauseehituses seda vanamoelisust, mida tänapäeval tihti ei leia. See muutis lugemise huvitavamaks. Olin lugenud kuskilt, et ajal mil see väja tuli, arvasid inimesed, et romaanis räägiti liiga ebaviiskalt. Sellepärast püüdsin ma neid hetki, kus sõnakasutus ei olnud kohane, üles leida. Kuid muidugi ma seda ei suutnud.

Raamat on põhjustatnud suuremal määral skandaali mujal maailmas. On aegu, mil on seda hinnatud ja noortele soovitatud (kohustuslikuks lugemiseks pandud), kuid on ka vastupidiseid aegu. Näiteks mõnes Ameerika osariigis on „Kuristik rukkis“ kohustusliku kirjanduse nimekirjast maha võetud kuna „ta ei anna noortele sisulisi teadmisi edaspidiseks tööeluks“. 

Kuigi raamat rääkis pealtnäha vaid ühe poisi elust kahe päeva vältel, kus ütleme nüüd ausalt, midagi ei juhtunud, siis tegelikult peitub iga lause taga suurem sisu ja tagamõte. Minus tekitas see raamat ka natuke segadust. Ma ei saanud täpselt aru, kuidas kõik need teemad üksteisega lõpuks seostuvad. Tihti lugesin peatüki läbi ja mõtlesin, et kuhu see raamat küll triivib. Olles raamatu lõplikult läbi lugenud ja tagasi riiulisse asetanud, hakkas kõik mulle aegamisi silmeette kerkima. Mida edasi, seda teistsugusemaks ja selgemaks minu arusaam raamatust muutus. Romaan tekitas minus nii erutavat segadust, mida ma ei ole varem kogenud. Vahepeal tundisin ennast isegi kohustatud olevat, et see raamat mulle meeldiks. Aga olen mõnes mõttes jõudnud järeldusele, et romaan ongi nagu üks nooruk - täis tunnete virrvarri. 

Suvine lugemine.

Suvi on möödas ning sellepärast on aeg teha sissekanne loetud raamatutest. Õnnestus lugeda päris mitu raamatut. Parimad neist olid „Ime“ ja „Ootamatu võimalus“. Siin minu kokkuvõte.

„Kõik on mõeldav“ on Stephen Kingi esimene lühilugude kogumik aastast 1993. See koosneb 14 süngest, ihukarvu tõstvast õudusloost. Lood on kõik väga erinevad, kuid samas ka nii sarnased oma õuduse, ulme ja müsteeria poolest. Samuti leidus iga loo alguses või lõpus pisike jutuke loo valmimise kohta. Osad lood olid minu jaoks pisut igavad ja venivad. Sellepärast lugesin raamatut ka üsna pikalt. Üldmuljes meeldis mulle raamatu vapustamapanev žanr väga.

„Ime“  R. J. Palacio

August sündis moondunud näoga ja sellepärast pole ta veel koolis käinud. Raamatus astub ta Beecheri erakooli viiendasse klassi. Terve raamat oli algusest lõpuni väga südamlik, natuke lapsik, kohutavalt naljakas, kuid samas ka kurb. Üldiselt ei meeldi mulle väga heade lõppudega raamatud, kus hea võidab kurja jne. On väga väheseid raamatuid, kus ma loodan, et raamat lõppeks õnnelikult.

„Ime“ oli just selline raamat, mille lõpp pani rahulolevalt ohkama. Mulle väga meeldis ka see, et autor ei pannud raamatusse ühtegi pilti, mis näitaks millise näoga August tegelikult oli. Nii sain palju oma kujutlusvõimet kasutada. „Ime“ oli minu üks suvine lemmik, millest mõtlesin veel kaua. Ta mõjus mulle kuidagi helgelt. Lugu iseenesest oli lihtsameelne, kuid mis selle eriliseks muutis, oli just selle sisu ja moraal.

„Ootamatu võimalus“ J. K. Rowling

Väike Pagfordi alev on vapustatud, kui neljakümneaastane Barry ootamatult sureb. Barryst jääb maha koht vallavolikogus. Sellele kohale korraldati valimised, mis andis suure tõuke seni suurimale sõjale vallas. Ma valisin selle raamatu üsna kohe pärast Harry Potteri viienda osa lugemist, sest ka selle autor on Rowling. See on tema esimene raamat, mis on mõeldud täiskasvanutele. Mis mind üllatas oli see, kui erinevad need kaks raamatut tegelikult olid. „Harry Potter“ on täis fantaasiat ja palju ulmet. „Ootamatu võimalus“ oli see-eest täiesti reaalsest maailmast. Raamatus kirjeldati erinevate inimeste igapäeva elu. Iga peatükk oli erineva inimese silme läbi, mis tegi lugemise omamoodi keerulisemaks. Pidi täpselt meelde jätma, kes oli kelle isa, kes kelle vend jne. Esimest korda raamatut lugedes keskendusin ning väga mõtlesin asju just sellepärast ka läbi. Kõik pered olid väga erinevad ja ükski neist polnud perfektne. Ja nagu elus ikka, olid põhikannatajad lapsed. Kohati oli see masendav. Lõpp oli väga ootamatu ja jättis mu tummaks mitmeks päevaks. Olin löödud, õnnetu ja vihane. Samas soovitan seda raamatut soojalt, sest see oli väga eluline ja päris keeruline lugeda.

Veel lugesin:

“Harry Potter ja Fööniksi ordu” J. K. Rowling  

„Müürililleks olemise iseärasused“ Stephen Chobsky

„Punane nagu veri“ Salla Simukka

„Lahkulööja“ Veronica Roth

    

Neljas kirjandusklubi

Koht ja aeg: Rocca al Mare kooli puhvet, 9. mai, kell 13.28 – 14.11

Kirjandusklubis osalejad: Lisann, Johanna, Anna-Mai ja Nora.

Raamatu autor ja pealkiri: „Skellig“ David Almond

Võtmeteemad:

Laste olukordade tõlgendamine ning nende käitumine rasketes olukordades. Kuidas lapsed kardavad ning muretsevad paljude asjade pärast, kuid tihti ei ütle seda välja.

Iseseisvalt teadmiste kogumine ja keskkonna ning ümbruskonna uurimine. Koduõpe ja laste õigele teele suunamine.

Uskumine millessegi, et see on võimalik. Uskumine ebareaalsusesse. (Skelligi paranemine, lapse paranemine.)

Heategu tuleb alati ringiga tagasi.

Võtmestseenid:

Majja kolimine

Minaga tutvumine

Skelligi leidmine ning tema loomu avastamine

Lapse sünd ning tema operatsioon

Ema unenägu

Skelligile elujõu andmine, mis toimus kogu raamatu vältel.

Skelligiga hüvastijätmine.

Võtmekarakterid:

Skellig

Michael

Mina

Õnne

Võtmesümbolid:

Kakud

Tiivad

27 ja 53

Ohtlik

Pisikeste helide kuulamine

William Blake

Küsimused ja teemad, mis tekitasid arutelu:

Tekkis eriarvamusi, millised sümbolid, karaktereid jne. peaks välja tooma, millised nendest on kõige tähtsamad. Samuti olid meie arusaamad raamatu mõtetest erinevad, kuid võib olla oligi raamatus mitmeid teemasid, mida kirjanik üritas edasi anda. Samuti ei mõistnud me, miks toodi kass Sosin mängu ning mis oli tema ülesanne loos.

Kirjandusklubi kokkuvõte: õhkkond oli pisut hajevil, sest oli eelviimane tund, aga saime siiski edukalt raamatu peamised mõtted välja tuua ja arutelu hoida. Eriarvamused jäid õhku, aga see on väga tervendav.

“Skellig” David Almond

Seekord oli meil teemaks maagiliste lugude raamatud ehk fantaasialood. Haarasin kätte David Almondi “Skelligi”. Teosest ei olnud enne midagi kuulnud nii et ei osanud arvata, mis mind ees ootab. Kui tutvusin raamatu žanriga, siis ootasin midagi väga ulmelikku, kuid selles raamatus oli fantaasia pool pigem seotud päriseluga. Kohati pani lausa sügavalt järele mõtlema, kas see oli nüüd tegelikkus või väljamõeldis. 

Raamat pajatas loo ühest poisist Michaelist, kes kolis uude majja, mis oli üsnagi halvas seisus ning vajas renoveerimist. Samal ajal aga sündis perre uus laps, kes oli kohe väga haige. See sündmus ajas terve Michaeli elu sassi ning need mõned kuud olid üsna ebamugavad ning segadusttekitavad. Samal ajal avastas Michael oma aias olevast kuurist ühe vanamehe, keda ta pidas alguses kodutuks, kuid hiljem selgus, et midagi on toos mehes ebaoomulikku. Skellig osutus ingliks. Oma lahke südamega aitas Michael oma hea sõbratari Minaga Skelligil paraneda ning vastutasuks andis ingel pisipõnnile jõudu ellujäämiseks.

Ma usun, et see sissekanne on osutunud, minu kõige keerulisemaks ülesandeks. Raamat tekitas minus nii erinevaid tundeid, et sattusin tihti segadusse. Raamatu lõpuks jäin mõttesse, paljud küsimused jäid minu jaoks õhku ning mõned kohad ebaselgeks. Kuid samas oli raamat väga konkreetne ning täiesti arusaadav. Tihti juhtus raamatus nii, et lugesin ja lugesin ning lõpp aina lähenes. Kuid lugu aina venis ja venis ning mul oli tunne, et kirjanik ei tea isegi, kuhu looga triivib. Mulle korraga see raamat väga meeldis ning tundus kohutavalt põnev ning hirmuäratav, kuid samas oli ta üsna grazy.

Kogust sellest tunnete keeristormist lõpuks vabanedes ning raamatu lõpetades sain selgelt mõelda. Minu jaoks raamatu mõte oligi näidata, et vahel võib elu ja fantaasia vahel olla imeõhuke piir. Vahel võibki tunda erinevaid tundeid samal ajal. Olla kurb ja rõõmus korraga, uskuda ja mitte uskuda või igavleda ja veeta mõnusalt aega. Selle raamatuga oli samamoodi. Ta nagu meeldis mulle. Või siis jälle mitte ...

Lugu Skelligist jättis mulle sügava mulje ning pärast lugemist mõtlesin sellele veel pikalt. Ma olin isegi natuke ehmunud, et kuidas see raamat mind niimoodi puudutada suutis. 

Samas näitas raamat ka üsna selgelt laste, või siis erinevate inimeste erinevaid arvamusi ja tundeid, Mulle väga meeldis kuidas tüdruk, kes ei käinud koolis, jäi endale ja oma pere kommetele kindlaks. Ka siis kui teised arvasid vastupidist.

Sõnakasutusest rääkides peaksin mainima, et mulle väga meeldis kirjaniku erinevad võrdlused ning kujundid, mida ta kasutas. Sain nii mõndagi kõrva taha panna.

Paljude raamatute lõpus kirjutatakse natuke kirjanikust, mis mulle väga meeldib ja mida alati loen. Ka see raamat ei erinenud teistest.

Soovitan kindlasti seda raamatut kõigile. Eriti neile, kellele meeldivad salapärased lood. Kuid ka neile, kellele meeldib lihtsalt raamatuid lugeda, sest selle raamatuga saab kindlasti avardada oma silmaringi ning oma sisetunnete maailma.

Tüdruk Mina kirjeldas pidevalt kui harukordne olevus Skellig on ning et ta jääb neile alatiseks meelde. Usun, et too raamat oligi mulle kui Skellig - nii harukordne, et mäletan seda veel pikalt.

“Skellig” on maailmas suurt kuulsust kogunud novell, millest on tehtud oopereid, etendusi ja ka filme. Raamatu autor on pälvinud mitmeid auhindu. Näiteks Briti kirjandusauhinna “Carnegie Medal” ning Ameerikas oli tema raamat teisel kohal “Michael L. Printzi” auhinna võisltusel. Viimane on kirjandusauhind, millele kandideerivad raamatud, mis on kirjutatud just teismelistele ning sisaldavad ühteaegu tõelisust kui ka fantaasiat.

Lugesin läbi ka raamatu James Dashner “Labürindijooksja”, millest kohe ilmub ka film. Leidsin endale uue lemmikraamatu ja usun et te ei pea kahetsema, kui mu lugemissoovitusi kuulda võtate.

Head lugemist!

"Minu Itaalia" Kristiina Praakli

Olime siin väiksel Eestimaal üsna löödud, kui hommikul ärgates vaatas vastu lumivalge maa. Mina haarasein selle peale kätte reisiraamatu „Minu Itaalia“, mille kirjutas Kristiina Praakli. See sobis väga hästi, sest plaanime kevadvaheajal minna reisile Rooma. Kahjuks oli Roomast seal raamatus väga vähe juttu. Samas olid aga teised Itaalia paigad seal huvitavalt ja põnevalt kirjeldatud.

Raamat algab Soomest, kus Kristiina oli välistudeng ning armus teise välistudengisse Andreasse. See kokkusaamine viiski ta Itaaliasse kuna sealt oli pärit Andrea. Ja nii see lugu edasi läkski. Suur segadus oli juba ainuüksi elamisloa taotlemisega. Samuti oli Kirstiinal raske kohaneda itaallastega ja üleüldse oli tal seal palju sekeldusi ja seiklusi.

Kui raamatu kätte võtsin, siis köitis mind kohe raamatu kaanel olev lause: „Kõige kirglikum ja kaootilisem“. Ilmselt oli kirjanik ühe lausega väljendanud oma arvamust Itaaliast. See kirglikkus tuli raamatust väga hästi välja. Itaallased teevad kõike südamega, neil on kindlad reeglid, mitte küll kokkulepitud, kuid millest kõik kinni peavad. Nad on minu meelest üks kõige tundlikum ja avatum rahvas terves Euroopas. Kõige tulisemad on itaallased oma toidu suhtes. Neil on tähsal kohal ka jalgpall, mis on tihti üheks suuremaks jututeemaks.

Ausalt öeldes pidin meelde tuletama, mis tähendab kaootiline. Kui keegi veel ei tea, siis kaootiline on korratus, segamini olev, korrapäratu. Inimesed, mina kaasa arvatud, võivad küll arvata, et Itaalia on kaasaegne, ilus ja moodne, kuid mis toimub itaallaste enda hulgas, seda võibki seletada ainult ühe sõnaga. Kaos. Itaalial on raskusi oma riigi ülevalpidamisega ning osad nende elukorraldused on lihtsalt absurdsed. Ega kirjanik selle koha pealt ennast tagasi ei hoidnud. Nimetas Itaaliat kõige rassitlikumaks riigiks ja ausalt öeldes eks ta oli ka. Raamat oli välja antud aastal 2009 ja loodan, et nüüd on see olukord paranenud.

Raamatut lugedes pidi väga hoolikalt keskenduma, sest jutt oli osades kohtades päris raske ja sõnakasutus oli üsna keeruline.

Kristiina kirjutas, et Itaalia elu kirjapanemiseks ei jätkuks ühest raamatust. Sain tõesti väga palju teada. Ta tundis itaallaste vastu samasugust lähedust nagu eestlastegi suhtes.

Raamat Itaaliast aitab hästi mõista itaallasi ja annab hea ülevaate elukorraldusest Itaalias. Kel huvi tärkas, siis lugege.

Viimasel kuul olen läbi lugenud veel kaks raamatut, mida ma soovitan soojalt „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ Ransom Riggs ja „Süü on tähtedel“ John Green.

Kolmas kirjandusklubi

Koht ja aeg: 17. jaanuar 2014 kell 12.35 kuni 13.35, Rocca al Mare kooli puhvet.

Kirjandusklubis osalejad: Nora, Margaret ja Katariina.

Raamatu autor ja pealkiri: Kate Thompson „Ööloom“

Võtmeteemad: üheks suureks võtmeteemaks oli laste ja vanemate vahelised suhted, eriti nende olulisus. Meie vanemad mängivad meie eludes suurt rolli. Kuigi vahel on nende mõistmine raske ja vastupidi. Me peame endale aeg-ajalt meelde tuletama, et vanemad tahavad meile üldjuhul alati kõike head, kuigi me ei taha endale seda tunnistada. Me usume, et kui noored ei saa oma vanematega läbi võib see suuresti mõjutada nende elu ja otsusi. Samuti võivad vanemad mõjutada last negatiivselt ning kaudselt panema neid halbu asju tegema. Nii nagu ka kõnealuses raamatus.

Teiseks oluliseks teemaks pidasime inimeste tahtejõudu ja soovi mitte raskustele allaandmist.

Selle mõttega meenus meile kohe üks pilt. 

Raamatus pidi Bobby tegema põllutööd, mis talle ei meeldinud ning mitu korda oli tal soov alla anda ja töö tegemata jätta, kuid miski hoidis teda ikka põllul. Olid need siis maitsvad road, mida Margaret talle valmistas või mingi hägune teadmine, et siis muutub kõik veel halvemaks, kui ta nüüd pooleli jätab. Sellest mõtlemine viis ta kokku tema unistuste tööga, millest ta ei teadnud üsna lõpuni midagi ning sedagi kui oluline see tegelikult talle on. Kui sa millestki unistad, siis ära lihtsalt istu ja unista, vaid proovi kõike ja anna endast kõik, et see täide läheks.

Võtmestseenid: meie jaoks olid olulised stseenid tolle päeviku leidmine ning auto varastamine ja põgenemine. Päevikus oli kirjas kogu tõde, mis muutis kõik uskumatud lood Bobbyle natuke arusaadavamaks ja huvitavamaks. Samuti oli oluline osa Bobby huvil autode vastu, mis autode vargusest pöördus lõpuks autode parandamiseks.

Võtmekarakterid: olulisi karaktereid oli palju. Loomulikult Bobby ja tema pere, kuid ka Bobby sõbrad ja Dooleyde perekond. Meie arvates oli oluline ka pisike koer, kes oli küll tagaplaanil, aga sama koguaeg olemas. Lisaks koerale oli tähtis osa ka „tädil“ ehk haldjal.

Võtmesümbolid: meie jaoks oli üks väga oluline sümbol raamatu pealkiri „Ööloom“, mis ei paistnud olevat kooskõlas raamatu teemaga, kuid siiski väga tähtis. Pealkirjast võis väga erinevalt aru saada. Meie arvates kutsuti niimoodi seda „tädi“. Ta tegustes vaid öösiti ning ilmus inimeste ette loomana. Lisaks arvame, et haldjas ise oli ka üks oluline sümbol, sest teda nägid vaid inimesed, kes temasse uskusid.

Üheks kõige olulisemaks sümboliks pidasime mutrivõtit, mida Bobby Dooleyde juures nägi ja ka endale ostis. See oli talle väga oluline. seda näitab kas või see, et tavaliselt kui Bobbyl oli raha, siis ostis ta selle eest hoopis paki suitsu.

Küsimused:

Miks otsustas kirjanik raamatu lõpetada nii ootamatult ja on kogu lõpuosa liiga kokku pressinud?

Mis juhtus pisikese haldjaga?

Kas Bobby ja tema ema suhted laabusid?

Kokkuvõte: raamatul oli palju teemasid, mille üle oli hea arutleda. Meil tekkis üsna palju vaidlusi, aga samas rikastas see meie jutuajamist. Mõtlesime ka sellele, et äkki on võõraste inimestega isegi parem raamatu sisu üle arutleda – jäavad mõned vaidlused pidamata J.

"Ööloom" Kate Thompson

Talvisel koolivaheajal, kui lund ei olnud, haarasin kätte Kate Thompsoni raamatu “Ööloom”. Pealkirja ja välimuse järgi võis arvata, et tegemist on krimka või õudukaga, aga selgus, et tegemist oli mõlemaga.

See rääkis ühest poisist Bobbyst, kes oli 14-aastane ning kelle ema viis ta vägivaldse ja narkootikume täis linna elust eemale maale, lootes, et see teda muudab. Rahaga oli tema peres halvasti - nad tulid vaevu ots-otsaga kokku. Sellepärast kolisid nad odavasse, lagunevasse majja, millest naabrid rääkisid pidevalt kummalisi lugusid. Need müüdid ei huvitanud Bobbyt karvavõrdki. Tema soovis minna vaid tagasi koju. Kuid ajapikku hakkasid jutud ja müüdid teda aina rohkem köitma.

Bobby ja tema ema vaheline suhe oli tõsiselt halb. Nad aina karjusid ja leidsid alati midagi halba, mille kallal üksteisest norida. Võib-olla oli see sellest, et Bobby sündis, siis kui tema ema oli vaid 14-aastane. Ilmsel see muutiski nendevahelise suhte nii keeruliseks. Võib arvata, et ema halvad valikud ja otsused, mille tagajärjel olid nad raskustes ja suurtes võlgades võis samuti olla põhjuseks, miks Bobby nii halvasti käitus. Näiteks pakkus Bobbyle suurt rahuldust varastamine. Ema ei suutnud endale aga kunagi tunnistada, et viga oli temas. See on hea näide sellest, kui suureks eeskujuks on meile meie vanemad. Öeldakse ju, et käbi ei kuku kännust kaugele. Bobby pidevad katsed kodunt põgeneda tõid kaasa ka midagi head- kohtumise Dooley’de perega.

Raamat oli väga põnev ja köitev. Kui lugema hakkasin, siis enam seda käest panna ei suutnud ja mida raamat edasi seda rohkem kasvas ka põnevus. Koos põnevusega kasvas ka hirm. Lõpuks pidin raamatut lausa lugema päevasel ajal ja inimestest ümbritsetuna ja hoolimata sellest nägin ma ikka unes õudukaid. Kummitused ja vaimud justkui jälgisid mind.

Ma ei oskagi öelda, kas see raamat mu lemmikute hulka kuulub. Kõik see õudus ja keerulised suhted perekonnas mõjusid mulle rusuvalt ja tegid mind kurvaks. Samas oli see üks väga eriline lugu ning midagi nii põnevat ei olegi ma enne vist lugenud.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ootamatu. Tundisn, et see aina läheneb ja läheneb, aga mul polnud õrna aimugi, kuidas kirjanik selle lõpetada võiks. Peale selle, et see mind väga üllatas, jäid õhku ka paljud küsimused. Lõpp andis kogu loole hoopis uue ja teistmoodi mõtte. Kõik see kurbus ja õudus muutusid millekski heaks ja kasulikuks.

Raamat oli väga hästi kirjutatud. Ta köitis ja oli põnev. 

Soovitan seda kindalsti lugeda nendel, kes armastavad kaasaegset noorsookirjandust õuduka võtmes. Head lugemist! Aga hoidke laualambi lüliti läheduses.