Kirjand "Prints ja kerjus" ainetel

                         Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Inimene pole kunagi rahul sellega, kes ta on või kus ta elab. See on juba inimloomuses. Kui oled reisil, tekib koduigatsus, kui oled kodus, tahad minna maailma avastama. Kui on soe suvi, ootab inimene paksu lumega talve. Kui sa elad maal, tahad linna, kui sa elad linnas, tahad minna puhkama maale. Ja kui sa saadki linnast maale elama, ei oska sa seal midagi teha ning tahad linna ikka tagasi. Seal oli mugav ja seal oli rohkem sõpru, kes sind tundsid. Nii me jäämegi paremat elu tahtma. Kui me just ei ela muinasjutus, kus lõpp on alati ikka hea.

Noorteoooper “Prints ja kerjus” peategelased olid Tom ja Edward. Tom oli kerjus ja elas prahihoovis. Tema unistuseks oli saada printsiks ja elada uhket elu. Edward oli aga prints, kes unistas vabadusest ja lõbusatest mängudest teiste omasugustega. Nii juhtuski. Nende õnneks olid nad välimuselt väga sarnased ja said oma kohad elus ära vahetada. Prints, kes läks kerjuste sekka, oli alguses põnevil ja uuris uusi asju, kuid keegi ei saanud aru, kes ta tegelikult on ning teda koheldi nagu kõiki teisi kerjuseid -  halvasti ja ebaõiglaselt.

Kuningakojas oli küll palju jõukust, aga samas ka palju ebaausust ja valetamist. Enda arvamust ei saanud avaldada, ilma et su pea maha ei võetaks. Sealsete inimeste tunded ei olnud tõelised. Keegi ei tundnud üksteist täielikult. Seal ei olnud häid sõpru ja armastavat pere. Tom tundis ennast üksildasena. Ta ei osanud kuningakojas ennast kaitsta, ta ei teadnud ohte, mis võivad teda ees oodata. See olukord oli talle võõras ning ta ei osanud õigeid otsuseid teha. Tom aga harjus sellega ruttu ja hakkas nautima puhtust ja uhkust ning tundis sellest isegi lõbu.

Edward nägi maailma prahihoovis viibides hoopis teisest küljest kui varem. Ta nägi, mis seisus on tema alamad, mõistis paremini oma õukonna seaduste julmust ja lubas need tühistada. See oligi hea, et ta sai näha, kuidas valitseda oma riiki paremini kui tema isa.

Tom aga oli lossi mugavusest ja sellega kaasnevast paremast elust nii ära võlutud, et tahtis ise kuningaks saada. Kroonimisele ilmus aga tema ema, kes tundis oma poja ära ning Tomil hakkas häbi. Ta tundis, et ta ei sobi enam siia ja ta ei saa oma ema ning sõpru niimoodi kaitseta jätta. Ta andis oma krooni Edwardile ja kõik muutus endiseks ja isegi paremaks.

Nende poiste seiklused näitasid selgelt, mis juhtub inimesega, kui ta satub olukorda, kuhu ta tegelikult ei kuulu. On oluline leida oma elust see rõõm ja põnevus ning sellega rahul olla. Muidu peab nagu Tomgi oma ema ja lähedaste ees häbi tundma. Kindlasti andis see lugu mõlemale poisile ja ka kõigile teistele õppetunni. Näitas neile, et tuleb olla õnnelik selle üle, mida elu sulle on andnud. Nii on saatus selle meile määranud. Kõigil inimestel on oma elu ja teiste inimeste ellu ei sobi sekkuda.

Vahetevahel ma mõtlen, mis tunne oleks olla keegi teine. Näiteks mõni kuulus laulja või näitleja. Unistan sellest, missugune oleks elu, kui mul oleks nii palju raha, et saaksin kõike mida hing ihkab. Kõik need mõtted on toredad, aga rikkuse ja kuulsuse tagaajamine ei tohiks muutuda kinnisideeks, mis paneb su muu elu enda ümber unustama.

Vahel meeldib mulle jalutada pimedal tänaval ja piiluda sisse võõrastest akendest. Näen seal inimesi toimetamas, sõpradega rääkimas või telekat vaatamas. Nende elu tundub põnev, aga lõpuks on siiski hea oma koju jalutada.

Õnn on see, kui sa ise mõistad ja oskad hinnata kõike seda, mis on sinu ümber loodud ning oskad rõõmu tunda pisikestest asjadest. Õnn on kaaslased sinu elus: sinu pere ja sõbrad. Sellest arusaamiseks tuleb vahetavahel vaadata oma elu eemalt, kõrvaltvaatajana. Ühel hetkel võib see kõik su ümbert kaduda ja kurb oleks alles siis mõista, kui õnnelik sa tegelikult olid.