“Skellig” David Almond

Seekord oli meil teemaks maagiliste lugude raamatud ehk fantaasialood. Haarasin kätte David Almondi “Skelligi”. Teosest ei olnud enne midagi kuulnud nii et ei osanud arvata, mis mind ees ootab. Kui tutvusin raamatu žanriga, siis ootasin midagi väga ulmelikku, kuid selles raamatus oli fantaasia pool pigem seotud päriseluga. Kohati pani lausa sügavalt järele mõtlema, kas see oli nüüd tegelikkus või väljamõeldis. 

Raamat pajatas loo ühest poisist Michaelist, kes kolis uude majja, mis oli üsnagi halvas seisus ning vajas renoveerimist. Samal ajal aga sündis perre uus laps, kes oli kohe väga haige. See sündmus ajas terve Michaeli elu sassi ning need mõned kuud olid üsna ebamugavad ning segadusttekitavad. Samal ajal avastas Michael oma aias olevast kuurist ühe vanamehe, keda ta pidas alguses kodutuks, kuid hiljem selgus, et midagi on toos mehes ebaoomulikku. Skellig osutus ingliks. Oma lahke südamega aitas Michael oma hea sõbratari Minaga Skelligil paraneda ning vastutasuks andis ingel pisipõnnile jõudu ellujäämiseks.

Ma usun, et see sissekanne on osutunud, minu kõige keerulisemaks ülesandeks. Raamat tekitas minus nii erinevaid tundeid, et sattusin tihti segadusse. Raamatu lõpuks jäin mõttesse, paljud küsimused jäid minu jaoks õhku ning mõned kohad ebaselgeks. Kuid samas oli raamat väga konkreetne ning täiesti arusaadav. Tihti juhtus raamatus nii, et lugesin ja lugesin ning lõpp aina lähenes. Kuid lugu aina venis ja venis ning mul oli tunne, et kirjanik ei tea isegi, kuhu looga triivib. Mulle korraga see raamat väga meeldis ning tundus kohutavalt põnev ning hirmuäratav, kuid samas oli ta üsna grazy.

Kogust sellest tunnete keeristormist lõpuks vabanedes ning raamatu lõpetades sain selgelt mõelda. Minu jaoks raamatu mõte oligi näidata, et vahel võib elu ja fantaasia vahel olla imeõhuke piir. Vahel võibki tunda erinevaid tundeid samal ajal. Olla kurb ja rõõmus korraga, uskuda ja mitte uskuda või igavleda ja veeta mõnusalt aega. Selle raamatuga oli samamoodi. Ta nagu meeldis mulle. Või siis jälle mitte ...

Lugu Skelligist jättis mulle sügava mulje ning pärast lugemist mõtlesin sellele veel pikalt. Ma olin isegi natuke ehmunud, et kuidas see raamat mind niimoodi puudutada suutis. 

Samas näitas raamat ka üsna selgelt laste, või siis erinevate inimeste erinevaid arvamusi ja tundeid, Mulle väga meeldis kuidas tüdruk, kes ei käinud koolis, jäi endale ja oma pere kommetele kindlaks. Ka siis kui teised arvasid vastupidist.

Sõnakasutusest rääkides peaksin mainima, et mulle väga meeldis kirjaniku erinevad võrdlused ning kujundid, mida ta kasutas. Sain nii mõndagi kõrva taha panna.

Paljude raamatute lõpus kirjutatakse natuke kirjanikust, mis mulle väga meeldib ja mida alati loen. Ka see raamat ei erinenud teistest.

Soovitan kindlasti seda raamatut kõigile. Eriti neile, kellele meeldivad salapärased lood. Kuid ka neile, kellele meeldib lihtsalt raamatuid lugeda, sest selle raamatuga saab kindlasti avardada oma silmaringi ning oma sisetunnete maailma.

Tüdruk Mina kirjeldas pidevalt kui harukordne olevus Skellig on ning et ta jääb neile alatiseks meelde. Usun, et too raamat oligi mulle kui Skellig - nii harukordne, et mäletan seda veel pikalt.

“Skellig” on maailmas suurt kuulsust kogunud novell, millest on tehtud oopereid, etendusi ja ka filme. Raamatu autor on pälvinud mitmeid auhindu. Näiteks Briti kirjandusauhinna “Carnegie Medal” ning Ameerikas oli tema raamat teisel kohal “Michael L. Printzi” auhinna võisltusel. Viimane on kirjandusauhind, millele kandideerivad raamatud, mis on kirjutatud just teismelistele ning sisaldavad ühteaegu tõelisust kui ka fantaasiat.

Lugesin läbi ka raamatu James Dashner “Labürindijooksja”, millest kohe ilmub ka film. Leidsin endale uue lemmikraamatu ja usun et te ei pea kahetsema, kui mu lugemissoovitusi kuulda võtate.

Head lugemist!