"Õudne Eesti" Indrek Hargla

"Õudne Eesti" on kirev kogumik erinevatest Eesti õudusjuttudest. Selle on kokku pannud hetkel üks tuntumaid õudusjuttude kirjanikke Indrek Hargla. Kuna kogumikus oli palju erinevaid lugusid paljudelt kirjanikelt, siis oli raamatus pisikesed tutvustused nende kohta. Raamatus on 31 lugu. Mina lugesin ära 10.

„Ohvrid“ Jaan Oks. Jaan Oks on pärilt Saaremaalt ning töötas mitmel pool õpetajana. „Ohvrid“ on ainuke kild Oksa proosaloomingust, mida saab pidada õudusjutuks. Lugu oli lühike ning tempokas, samas aga pisut raskesti mõistetav.

„Rõugutaja tütar“ F. R. Kreutzwald. Kreutzwald on kõikide eestlaste seas kui eepose „Kalevipoeg“ autor. „Rõugutaja tütar“ on ennemuistsetest juttudest üks kõige jubedamaid. Selles loos ilmus esimest korda selline tegelane nagu libahunt. Kreutzwaldi lugu oli üks esimesi, mille läbi lugesin. Minu jaoks ei olnud see nii hirmus, kui ma alguses arvasin. Lugu tundus pigem muinasjutuline.

 „Surm“ Richard Roht. „Surm“ on pärit Rohu loomingu algusaegadest. Raamatus oli novelli teine trükk. Lühidalt öeldes oli see lugu surmast ja selle protsessist. Väga pikalt ja põhjalikult. Loomulikult väga kõhedusttekitavalt.

„Kojutulek“ Liisi Ojamaa. Minu poolt loetud juttudest oli see ainuke, mis oli spetsiaalselt „Õudne Eesti“ tarbeks kirjutatud. Liisi Ojamaa ise on tuntud peamiselt luuletaja ja tõlkijana. Alguses oli lugu üsna tavapärase ülesehitusega, pisut meenutas noortekirjandust. Lõpu poole tegi ta aga kannapöörde ja muutus täielikuks ulmeks. Hiljem sõpradega arutledes, olid teised sellest jutust samasuguses hämmingus nagu mina.

„Öö nõiapoes“ Gert Helbemäe. Helbemäe sündis Tallinnas, ta on töötanud nii ajakirjaniku, raadiotoimetaja kui ka kuuldemängu autorina. Hiljem elas ta Inglismaal. „Öö nõiapoes“ tegevuspaik rändab tagasi keskaega ning toimub apteegis. Miskipärast lõi mulle silme ette raekoja platsil asuv raeapteek, kus olen ise ka sees käinud. Võib olla seetõttu kõnetas see lugu mind kõige rohkem. Ühesõnaga räägib lugu apteekrist, keda külastab keset ööd kummaline härra. Ta pärib rohu kohta, mis muudab surematuks. Järgmine päev mõistab apteeker, et tundmatu külaline tõi kaasa ühe kõige suurema õuduse - katku. Novellis oli pisut huumorit ning sõnakasutus oli mõnus ja  loetav. Tihti võivad vanaaegsed väljendid teose keeruliseks muuta. Sel korral mitte. Mulle väga meeldis, et õudus, mis loo õudusjutuks muudab, oli hiilinud inimeste argiellu. Seal ei olnud ei vampiire, nõidasid ega libahunte, vaid tavakodanikud, kes kartsid kohutavat haigust, mis oligi tegelikult keskaegsete inimeste kõige suurem hirm. Ootasin sarnaseid lugusid rohkem, sest pidasin neid just rohkem Eestiga seonduvaks. 

„Ussid tõusevad õhku“ Jaan Sarapuu. Sarapuu on sündinud Valgamaal, on töötanud pedagoogina, näitlejana, metoodikuna. Sarapuule väga omaselt on loo põhikäik looduse kättemaks.

„Metsavaim“ Veiko Belials. Belialsi lugudest kumab läbi looduslähedust, romantilisust ja ristiusklikust. „Metsavaim“ oli minu üks järgmisi lemmikjutte kogu raamatust. Kuigi see mulle väga õudusjuttu ei meenutanud, siis oli lugu hästi siiras ja sarnanes minu arust ühe kaasaegse filmi „Avatariga“.

„Lodjavahi surm“ Peet Vallak. Vallak on sündinud Pärnumaal. Proosat kirjutas ta juba keskkoolis. „Lodjavahi surma“ võib nimetada suhtenovelliks, mis oli järjekordselt väga ootamatu lõpppöördega ja pisut õõvastust tekitav.

„Suurte kuuskede man“ Juhan Jaik. Jaik on pärit Võrumaalt. „Suurte kuuskede man“ on võetud „Võrumaa juttudest“. Lugu räägib liigsest ahnusest ja jällegi looduse kättemaksust.

„Autokrati ebaõnn“ Lew R. Berg. Berg on varjunime kasutav autor, kes on tänini avaldanud juba kolm raamatut. Õudusjutte on tal vähe. „Autokrati ebaõnn“ oli mu kolmas lemmikjutt. See oli üsna lühike, kuid hästi ootamatu ja tabav. Põnevus oli laes juba esimestest ridadest alates.

Arutlesime Jaanus Vaiksooga „Õudne Eesti“ lugude üle ja leidsime, et Harglale on iseloomulik selline vorm, kus jutu sees hiilib see niinimetatud õudus täiesti ootamatult ligi. Seda tunnust oli tõepoolest kõikides juttudes.

Loetud kogumik ei olnud siiski päris minu cup of tea, kuid kogemuse võrra olen siiski rikkam.