Trifiidide päev John Wyndham

Lugesin raamatut „Trifiidide päev“ ning arutlesin selle sisu üle koos Anna Laura ja Mariettiga.

Lühidalt rääkis „Trifiidide päev“ koletuslikest taimedest, kes satuvad siia maailma ning on läbi juhuste või ettekavatsetud põhjustel inimkonnale suureks ohuks. „Trifiidide päev“ oli teaduslik fantastika ehk sci – fi ja antiutoopia, mis on utoopia vastand ning kujutab hirmuäratavat ühiskonda, kus kirjeldatakse tulevikukatastroofe. Kirjanik hoiatas inimkonda teaduse arengu ohtude eest.

Raamatu üle arutledes leidsime palju teemasid, mis olid tähtsad ja esile tõstetud.

Meie arvates kajastas raamat kirjaniku teaduslikku oletust, et kosmosesse saadetud satelliidid ja tuumarelvad võivad inimkonda kaitse asemel hoopis ohtu seada. Ta seletas oma arvamuse raamatus lahti ja pani kindlates asjades isegi natuke kahtlema.

Raamat näitas ka seda, kuidas inimkond on tehislikest materjalidest nii sõltuvuses, et iseseisvus ja looduslikkus on peaaegu kadunud. Aiast saadud toidust ja toorainest oli võimatu ära elada.

Raamatus algas katastroof sellega, et siniseid „komeete“ jälgides kaotasid inimesed oma nägemise, väljaarvatud peategelased ja veel mõned, kellel jäid komeedid nägemata. Nägemine on nii iseenesest mõistetav, et selle puudmine tõi kaasa suurema kaose, kui võis arvata. Praegu ei oskaks ma elu ilma selleta ettegi kujutada, veel vähem sellises olukorras toimida. Nägemise puudumine tõi kaasa isegi enesetappe, mis näitab inimeste meeleheidet olukorra pärast. Mida raamat edasi, seda rohkem inimesed mõistsid olukorra tõsidust ja jagunesid minu jaoks kaheks. Ühed, kes pidasid kogu juhtumit inimkonna teiseks võimaluseks, uueks alguseks. Ja teised, kellel peas oli ainult üks küsimus: miks just mina? Eetikanormidest üle astumine oli samuti paljudele suureks raskuseks ja ebamugavuseks.

Läbi trifiidide näidati jällegi inimeste erinevaid pahesid. Näiteks, kui leiti uus tooraine ehk trifiidid, siis asjatundjad käitusid hoolimatult ja lohakalt. Peamine siht oli raha ja edukus, tagajärgedele ei mõeldud.

Raamat tõi veel esile ka inimeste ebausu loodusesse, sest lõppkokkuvõttes olid trifiididel, aga ka ülejäänud loodusel, mitu korda paremad võimalused ellu jääda kui pimedal inimesel.

Meie arvates pealkiri ei sobinud kuidagi kokku selle mõttega, mida raamat püüdis edastada, sest trifiidid ei olnud üldse teema keskpunktis. Samuti pidime pettuma lõpus, mis ei olnud selline ootamatu ega suur lõpupauk. Vaid jäi pisut lahtiseks ja mõttetuks.

Soovitan seda raamatud igale vanuseklassile, nii poistele kui ka tüdrukutele. Algus tundus kuidagi igav ja liiga loodusteaduslik, aga hiljem muutus põnevaks ja harivaks.