"Ööloom" Kate Thompson

Talvisel koolivaheajal, kui lund ei olnud, haarasin kätte Kate Thompsoni raamatu “Ööloom”. Pealkirja ja välimuse järgi võis arvata, et tegemist on krimka või õudukaga, aga selgus, et tegemist oli mõlemaga.

See rääkis ühest poisist Bobbyst, kes oli 14-aastane ning kelle ema viis ta vägivaldse ja narkootikume täis linna elust eemale maale, lootes, et see teda muudab. Rahaga oli tema peres halvasti - nad tulid vaevu ots-otsaga kokku. Sellepärast kolisid nad odavasse, lagunevasse majja, millest naabrid rääkisid pidevalt kummalisi lugusid. Need müüdid ei huvitanud Bobbyt karvavõrdki. Tema soovis minna vaid tagasi koju. Kuid ajapikku hakkasid jutud ja müüdid teda aina rohkem köitma.

Bobby ja tema ema vaheline suhe oli tõsiselt halb. Nad aina karjusid ja leidsid alati midagi halba, mille kallal üksteisest norida. Võib-olla oli see sellest, et Bobby sündis, siis kui tema ema oli vaid 14-aastane. Ilmsel see muutiski nendevahelise suhte nii keeruliseks. Võib arvata, et ema halvad valikud ja otsused, mille tagajärjel olid nad raskustes ja suurtes võlgades võis samuti olla põhjuseks, miks Bobby nii halvasti käitus. Näiteks pakkus Bobbyle suurt rahuldust varastamine. Ema ei suutnud endale aga kunagi tunnistada, et viga oli temas. See on hea näide sellest, kui suureks eeskujuks on meile meie vanemad. Öeldakse ju, et käbi ei kuku kännust kaugele. Bobby pidevad katsed kodunt põgeneda tõid kaasa ka midagi head- kohtumise Dooley’de perega.

Raamat oli väga põnev ja köitev. Kui lugema hakkasin, siis enam seda käest panna ei suutnud ja mida raamat edasi seda rohkem kasvas ka põnevus. Koos põnevusega kasvas ka hirm. Lõpuks pidin raamatut lausa lugema päevasel ajal ja inimestest ümbritsetuna ja hoolimata sellest nägin ma ikka unes õudukaid. Kummitused ja vaimud justkui jälgisid mind.

Ma ei oskagi öelda, kas see raamat mu lemmikute hulka kuulub. Kõik see õudus ja keerulised suhted perekonnas mõjusid mulle rusuvalt ja tegid mind kurvaks. Samas oli see üks väga eriline lugu ning midagi nii põnevat ei olegi ma enne vist lugenud.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ootamatu. Tundisn, et see aina läheneb ja läheneb, aga mul polnud õrna aimugi, kuidas kirjanik selle lõpetada võiks. Peale selle, et see mind väga üllatas, jäid õhku ka paljud küsimused. Lõpp andis kogu loole hoopis uue ja teistmoodi mõtte. Kõik see kurbus ja õudus muutusid millekski heaks ja kasulikuks.

Raamat oli väga hästi kirjutatud. Ta köitis ja oli põnev. 

Soovitan seda kindalsti lugeda nendel, kes armastavad kaasaegset noorsookirjandust õuduka võtmes. Head lugemist! Aga hoidke laualambi lüliti läheduses.